EESTI ISADE LOOD: Priit Pajusaar: isa lõi kaks nähvakat rihmaga vastu lauda, ise mulle silma pilgutades ja naeru tagasi hoides

Kui nõukogude ajal oli ikkagi moes laste füüsiline karistamine, siis pean ütlema, et minu isa ei tõstnud minu vastu mitte kunagi kätt. Me saime alati kuidagi teistmoodi hakkama. Eks oli ka igasuguseid probleeme ja jamasid. Ja vahel läks ta hääl ikka üsna kõvaks, aga seda ei olnud, et oleks vitsa või rihma või kolaka vastu pead saanud. Talle ei läinud suurt korda ka väikeste poiste sigadused, kuna tal oli endal ka teatav vigur sees.

Siia juurde võiks rääkida ühe üsnagi markantse loo nii nagu ta mul meeles on. Olime maal vanaema juures koos sugulastega. Ema millegipärast tookord seal ei olnud, aga meil oli seal ikka nädalavahetuseti või suviti suur seltskond sugulasi koos. Mina olin siis koolipoiss ja eks ikka oli vaja ulakusi teha. Ja siis oli üks lõuna- või õhtusöök, täpselt enam ei mäleta, kui tädimees tõusis, et laualt suppi tõsta. Ja nagu lastel vahel kombeks on, et saaks ikka nalja ja pulli, võtta tõusjal märkamatult tool alt ära. Ja eks tädimees siis istuski tühja koha peale ja supitaldrik koos supiga lendas üle pea vastu seina puruks. No see oli küll nüüd väga paha temp ja ilmselgelt pidi sellel olema tagajärg. Isa käratas mu peale ja läksime kahekesi kööki. Eks isal oli tunne, et ta peab nüüd kuidagi näitama oma suhtumist. Aga läks hoopis nii, et isa lõi kaks nähvakat rihmaga vastu lauda, ise mulle silma pilgutades ja naeru tagasi hoides. Seejärel tema läks tagasi elutuppa ja mina läksin õue.

Minu isa oli eluterve mõtlemisega veel ühes mõttes. Ma õppisin muusikakeskkoolis, kus oli väga pingeline eluolu, pikad koolipäevad, lisaks eriala- ja muusikatunnid, mille järel tuli veel õhtuti kodus pilli harjutada. Ja kuigi ta oli ise terve elu teinud rasket füüsilist tööd, siis mõistis ta alati, et minu töö ja kohustus on õppimine ega andnud mulle kodutöödega ülemäära kohustusi juurde. Mul oli koolivendi, kellel olid selle koha pealt väga mõistmatud vanemad, kes panid lastele lisaks igapäevasele õppetööle veel hullumeelseid ja jaburaid koormusi lisaks.

Minu isa elas väärika ja pika elu. Ta oli üks lõpmata hea ja heasüdamlik inimene. Tal oli mõnikord üsna "karune kest" ja läks suhteliselt kiirelt "põlema", kuid sealjuures oli ta ikka erakordselt hea inimene, hea huumorisoonega ja lõbus. Ta tegi terve elu rasket tööd, ta oli sõna otseses mõttes töömees. Isal olid "kuldsed käed" — ei olnud asja, mida ta ei oleks osanud teha.

Ja selge on see, et ühel päeval teda enam ei olnud. Ja siis oli küll selline väga kummaline tühimik hinges ja eks ta on tänapäevani.

Delfi pereportaal Pere ja Laps ning Perekeskus Sina ja Mina koguvad ja jagavad lugusid sellest, missugune on Eesti isa. Isa roll on ajas muutunud ja mehed otsivad oma kohta perekonnas, kus laps näib tihti kuuluvat vaid naisele. Tegelikult on isa kohalolek väga oluline. Hindamatu väärtusega.

Kirjuta ka sina oma lugu:

• teistele äratundmiseks,
• tulevastele emadele — isadele kingituseks,
• enda isa meenutamiseks,
• isa rolli olulisusele tähelepanu juhtimiseks — isadepäeval täname isasid selle eest, et nad oma pere jaoks olemas on.

Lugu palun saata aadressile [e-mail], märkides juurde, kas võime kasutada avaldamisel Sinu eesnime või soovid kirjutada anonüümselt.

Kogume üheskoos lugusid isaks olemisest!