Fotograaf: Oliver Tomson/erakogu
"Peale minu Facebooki-postitust seoses sünnitajatele seatud piirangutega (loe siit!) kirjutati mulle ja kutsuti üles empaatiale arstide ja ämmaemandate suhtes. Mul ausõna pole probleeme empaatiavõimega. Minu sõnavõtud on ajendatud sellest, et ka sünnitajatel oleks keegi, kes on nende suhtes empaatiline, kes mõistab, kuulab ja püüab nende häält kuuldavaks teha, et nad näeksid, et nad pole üksi. Kellelt on aga väga raske praeguses hetkes empaatiavõimet tajuda, on nende otsuste tegijad," kirjutab arvamusloos sünnitajate kaitseks Kerstin Jakobson - blogimaailmas tuntud kui Esileedi, kolme lapse ema, sünnitoetaja ja imetamisnõustaja.

Praegune olukord Eesti sünnitusabis on paljudele inimestele murettekitav ja seda just koroonaviirusega seotud piirangute tõttu.

Hetkel on Hiiumaa haigla keelanud sünnitajale tugiisiku isegi sünnituse juurde, kui tal pole just ette näidata 48 tundi enne sünnitust tehtud negatiivne COVID-19 test; samas haigla ise saatekirju testile ei väljasta. Tallinnas olevates Pelgulinna sünnitusmajas ja Ida-Tallinna Keskhaiglas ei saa sünnitajaga kaasas olnud tugiisik jääda sünnitusjärgsesse osakonda, vaid peab haiglast lahkuma peale sünnitust.

Lisaks võib kaasas olla üks tugiisik ja ta peab olema sünnitajaga samast leibkonnast. Olukorra teeb veel ärevamaks küsimus, et kas sellistele piirangutele järgnevad ka teised sünnitusabi pakkuvad haiglad ja igapäevane kartus, et tulevad uued ja veel karmimad piirangud?

Selliseid piiranguid on mul doulana, imetamisnõustajana, naisena ja emana raske mõista. Kelle huvides need tehtud on? Kas on arvestatud kõigi antud otsust puudutavate osapoolte arvamust, vajadusi ja õigusi?

Minu jaoks on nende piirangute juures lihtsalt nii palju ebaselget, et raske on seda kõike lühidalt kokku võtta, aga ma proovin.

Empaatiapuudus?

Palju räägitakse sellest, et me peame mõistma haiglaid ja tervishoiutöötajaid. Heidetakse ette, et kes julgeb antud otsust kritiseerida või selles kahelda, ei austa ega hinda arstide ja ämmaemandate ja teiste töötajate tööd ja panust. See teeb mind kurvaks ja ausalt öelda ka tigedaks. Kuidas see, et ma näen asju teise külje alt ja pean tänapäeva sünnitusabis oluliseks naiste inimväärset ja austavat kohtlemist, nende vajadustega arvestamist ja olen emotsionaalne otsuste osas, mis naiste õigusi ei arvesta, näitab, et ma ei hinda meie tervishoiutöötajate tööd?! Kuidas on neist kahest asjast saanud vastandid?! Minu arvates saavad need käia siiski koos ja minu puhul ka käivad. Ma austan nende inimeste tööd väga ja ei sea kahtluse alla, et nad annavad endast parima. Peale minu Facebooki-postitust seoses piirangutega (tutvu SIIN) kirjutati mulle ja kutsuti üles empaatiale arstide ja ämmaemandate suhtes. Mul ausõna pole probleeme empaatiavõimega. Minu sõnavõtud on ajendatud sellest, et ka sünnitajatel oleks keegi, kes on nende suhtes empaatiline, kes mõistab, kuulab ja püüab nende häält kuuldavaks teha, et nad näeksid, et nad pole üksi.

Kellelt on aga väga raske praeguses hetkes empaatiavõimet tajuda, on nende otsuste tegijad. Põhjenduseks toodi esialgu, et haiglatel pole ressursse tugiisikuid testida, siis hiljem tuli seletus, et ega see Covid test võib ühel päeval olla negatiivne ja teisel päeval juba positiivne. Aga milleks me neid teste siis üldse teeme? Kas haiglatöötajaid testitakse iga päev? Minu postituse all pakkusid paljud, et nad oleks valmis kohe ise testi kinni maksma, kui see võimaldaks tal oma naisega sünnitusele ja sünnitusjärgsesse osakonda kaasa saada. Ka doulad on seda valmisolekut väljendanud.

Kuna sünnitus on niivõrd intiimne tegevus ja ka sünnitusjärgne aeg on habras periood, mil naine võiks olla mitmekülgselt toetatud, pean ma ülimalt oluliseks, et naised saaksid sünnitada ja sünnitusjärgse aja veeta enda valitud tugiisikute juuresolekul ja hoolitsuse all. Sünnitajal on absoluutne õigus valida, kas ta tahab kedagi oma perest või kedagi teist oma sünnituse juurde lisaks personalile või mitte.

Kurb, et peab valima

Hetkel on pandud naised sundseisu, enamus neist peavad sünnitama haiglas, aga kui naine tahab oma turvaliste isikutega koos olla, siis ta seda mitmetel juhtudel ei saa. Naistel peab olema õigus valida ja ise see otsus teha. Kui sa oled naine, kes ei vaja mitte ühtegi lähedast sünnitusele, siis see on okei. Kui sa oled naine, kes vajab oma partnerit enda kõrvale, siis see on ka okei. Ja kui sa vajad enda kõrvale oma partnerit ja doulat või kedagi teist lähedast, siis ka see peaks olema okei ja lubatud, aga ei ole. See otsus peaks jääma ainult naise teha ja haiglad peaksid andma endast parima, et seda võimaldada. Loomulikult ei pea ma siin silmas seda, et peab saama terve perega haiglas olla, aga see võiks küll olla lubatud, kui naine soovib sünnitusele pereliiget ja doulat. See, et osa naisi sunnitakse nende vahel valima, on väga kurb, sest me ei saa neid võrdsustada. Partner pakub omaette toetust ja professionaalsel sünnitoetajal on oma roll.

Abi, mida ei lubata

Doula on kogemuste ja teadmistega mitte-meditsiiniline professionaal, kes nõustab ja toetab nii raseduse, sünnituse kui sünnijärgsel ajal.

Kes tahab, saab doulade kohta lähemalt lugeda näiteks siit.

Sünnitusel annab parima tulemuse, kui korraga pööratakse tähelepanu nii füüsilisele, emotsionaalsele, psühholoogilisele, kui informatiivsele abile ja doula saab siin olla suurepärane täiendus meeskonnale, kes seda kõike saavutada aitab. Ja ta saab olla seeläbi ka suureks abiks personalile, kui ta abi vastu võetakse ja aktsepteeritakse.

Erinevad uuringud kinnitavad, et sünnitoetajaga sünnitused on kiiremad ja vajavad vähem meditsiinilist sekkumisi. Lisaks on douladega sünnituste keisrilõigete protsent madalam. Seega on äärmiselt kurb, et sellise toetuse võimalus on naistelt haiglas ära võetud. On haiglaid, kus isegi üksikema, kellel pole mitte kedagi oma leibkonnast kaasa võtta, ei või oma doulat sünnitusele kaasa võtta. Ehk tegelikult takistatakse teadlikult professionaalidel oma tööd teha ja naistel nende soovitud ja vajalikku toetust saamast. Eriti nukker on see olukorras, kus räägitakse, et haiglapersonal on suure koormuse ja pinge all ja doulad võiksid oluliselt kergendada personali tööd ja koormust.

Sellel kuidas naist koheldakse nii raseduse, sünnituse kui sünnitusjärgsel ajal on väga mitmetasandiline ja pikaajaline mõju ja seda mitte ainult naisele, vaid läbi tema ka tema lapsele, partnerile ja teistele pereliikmetele. On ülimalt oluline, et ka sellise pandeemia raames me ei heidaks kõrvale inimõigusi ja inimeste õigust saada endale vajalikku ja parimat hoolt. Me räägime palju sellest, et iive on madal ja et pered võiksid rohkem lapsi saada, aga millegi pärast kriisi korral lähme kohe nende samade inimeste õiguste kallale, kes neid lapsi peaksid sünnitama ja kasvatama.

Teel depressiooni poole

Räägitakse palju sellest, et sünnitusjärgne meeloluhäire ja depressioon on tõsised asjad ja nendega tuleb tegeleda. Aga esimese asjana me eitame, et need piirangud võiksid üldse põhjustada selliseid probleeme? Kriibib ITK ämmaemandusjuhi Vivian Arusaare sõnavõtt Delfis: "Tegelikult kevad näitas, et emad said suurepäraselt hakkama. Ma täna ei tea, et sünnitusjärgset depressiooni oleks rohkem esinenud kui muidu, et oleks rohkem psühholoogilist abi otsitud," võttis ämmaemandusjuht senise kogemuse kokku.“ Kuidas on üldse selline väide pädev? Kuna Vivian Arusaar ei tea, et seda oleks rohkem, siis nii on?

Kahjuks on hetkel mitmete doulade, kogemusnõustajate ja teiste beebide perede nõustamisega tegelevate isikute kogemus teine – me puutume alates koroonaga seotud piirangute kehtestamist kokku palju suurema hulga psühholoogiliste muredega rasedatega/emadega ja need mured on olnud otseselt seotud koroona tõttu tehtud piirangutega rasedate käsitluses ja sünnitusabis.

Emad, kes pisendavad muret

Kurb on lugeda kommentaare, mis pisendavad, tühistavad nende naiste muret, kes on selliste otsuste tõttu mures ja paanikas ja kes ei kujuta ettegi, kuidas nad üksi oma beebiga peale sünnitust on. Eriti kurvaks teeb mind see, et enamjaolt on nad ise ka naisterahvad ja paljud neist ka emad.

Kuidas ei suudeta aktsepteerida, et inimesed on erinevad ja vajavad erinevat toetust. Pillutakse lauseid, et kui haigla ei kõlba, mine sünnita kodus! Uskuge mind, paljud naised tahaksid väga kodus sünnitada, aga seadus ei luba, terviseriskid ei luba. Lisaks on Eestis vaid käputäis ämmemandaid, kel kodusünnitusluba olemas. Mulle toodi ka korduvalt esile väidet, et mis need naised virisevad, et sünnituse eesmärk on ju ometi terve ja tubli laps. Ma julgen vastu vaielda – enam ammu ei ole ega ka peaks olema sünnituse eesmärgiks ainult terve laps, vaid nii füüsiliselt kui vaimselt terve ema, laps ja isa. Ema ei ole inkubaator beebile, vaid inimene, kellel on õigus hoolele ja väärikale kohtlemisele just nii, nagu ta seda vajab.

Ja ka see väide, mida haiglad toovad, et pole vaja karta, et kevadine kogemus näitas, et naised on väga tublid ja saavad suurepäraselt hakkama. Muidugi nad saavad! Mis neil muud üle jääb! Aga mis hinnaga see kõik on?!

Meestelt võetud võimalus

Ja muidugi ei saa me ära unustada isade/partnerite õiguseid. Sünnitusel sünnib koos lapse ja emaga ka isa. Ja isal on samaväärne õigus olla oma beebiga koos ka peale sünnitust, kui emal. Räägitakse palju, kui oluline on ka isa sideme loomine oma lapsega vahetult peale sündi ja sünnitusjärgsel ajal. Lisaks, sünnitus võib olla parajalt vapustav sündmus ja mis tundega peavad need mehed lahkuma paar tundi peale sünnitust ja jätma oma naise ja lapse haiglasse? Loomulikult kõik mehed ei taha seda ja kõik naised ei vaja seda, aga mina räägin neist, kes seda vajavad ja tahavad. Neil peaks olema täieõiguslikult see võimalus oma lapse ja naisega koos olla ja nende eest hoolitseda.

Ja väga oluline aspekt on lisaks emotsionaalsele toetusele ka puht füüsiline ja praktiline toetus – lähedane/doula saab aidata naisel sünnitusjärgselt beebi ja endaga toimetada. Beebit pesta, mähkmeid vahetada, riietada, vajadusel kaaluma ja ülevaatustele viia. Naisel aidata vajaduse korral käia pesemas ja vetsus, aidata vahetada sidemeid, süüa, mida iganes see naine vajab, et tal oleks turvaline ja hoolitsetud olla. Sünnitoetaja lisabooonus on see, et siis on naisel olemas kohe ka imetamisnõustaja doulaga ühes isikus, et kui peaks tekkima probleeme, on kohe professionaalne tugi olemas.

Ehk tegelikult, kui haiglad lubaksid tugiisikud kõiki riske minimeerides ikkagi sünnitusjärgsesse osakonda, aitaks see personali koormust vähendada. Seda enam, et selgitustena tuuakse ka välja seda, et personali napib ja peab hoidma, sest muidu pole nendes osakondades enam töötajaid. Olen ka teadlik, et probleemina on toodud välja, et osad tugiisikud ei pea osakonnast mitteväljumise ja muudest nõuetest kinni ja teevad personali elu sellega keeruliseks. Mõistan väga seda aspekti, aga kas ei saaks kuidagi ikkagi mõelda ka selle osa ohjamist, mitte nende pärast kõikide nn karistamist ja enam mitte lubamist?! Näiteks sünnitoetaja professionaalina ei lubaks endale sellist käitumist, aga ometi on nemad siiani haiglates ära keelatud. Ja praegu kohe hoobilt näiteks tekib mõte, et kas saaks panna ka osakonna uksed ja sinna viivad liftid nii, et uksed ilma uksekaardita sissepoole ei avane. Seega, kes välja hiilib osakonnast, see enam päriselt ka tagasi ei saa.

Positiivne ei tasanda negatiivset

Veel hoopis eraldi ja väga lai teema on sünnitusabivägivald, mida kahjuks esineb ka Eestis ja ka siin saavad olla doulad/tugiisikud naistele toeks, et nad ei peaks kogema midagi sellist ja et neil oleks haiglas kaasas inimene, kes seisab tema õiguste eest, kui ta seda ise ei suuda teha. Minu postituse all olevate kommentaaride kohta väljendas Arusaar kahjutunnet, et ükski naine on end sedasi pidanud tundma. Siiski oli tal ka vastupidiseid näiteid esile tuua: "Nägin ka kommentaari, kus mainiti, et häda polnud midagi, personal olla olnud väga toetav.“ Et siis positiivsed kommentaarid kaotavad ja tühistavad ära kõikide nende naiste juhtumid, kes kurtsid, kui halvasti neid koheldud oli ja kuidas nad sünnitusjärgselt abita jäeti ja sellest trauma said?!

Kokkuvõtvalt on väga raske mõista haiglate otsust olukorras, kus on lahti meelelahutusasutused, ostukeskused, kinod, restoranid ehk püütakse säilitada võimalikult normaalne elu ning sünnitajad on oma tugiisikuga nagunii kontaktis sünnituse eel, ajal ja vahetult pärast. Ehk, miks ikkagi on esimesena kallale mindud väikesele protsendile elanikkonnast, kes vajaksid eriti toetavat suhtumist ja kohtlemist? Miks on ühe inimgrupi õigused nii palju vähem tähtsad, kui ülejäänud eestlaste õigused?

Kutsun ülesse selliste otsuste tegijaid vaatlema olukorda mitmetahulisemalt ja jätkuvalt püüdma leida lahendusi, mis tagaksid naistele ja isadele nende õigused saada neile vajalik toetus ja abi nii sünnitustel kui sünnitusjärgsel ajal. Igal juhul olen teadlik, et ka Eesti Sünnitoetajate Ühendus on valmis koostööks haiglatega, et leida parimad lahendused.