Ema pahandab| Sellised vanemad kasvatavadki kiusajaid!
Viimaste päevade uudised on olnud valdavalt igal pool samad: kaks meest abiellusid ja ootavad nüüd pisipere. Palju õnne! Võiks ju rõõmustada, et teistel läheb hästi, nad armastavad teineteist ning selle õnne teeb täiuslikuks laste tulek. Aga ei, eestlane arvab ikka, et tal on õigus öelda ja hukka mõista. Räägitakse, et vaata, kuidas neid koolis kiusama hakatakse. Ilmselgelt sellise nõukaaegse mentaliteediga inimeste järglased ning nende järglased just ongi need peamised kiusajad. Loodetavasti selleks ajaks kui need lapsed kooli jõuavad, on inimeste arengutase veidike kõrgem kui saapanumber nende jalas. Sama loodan ka siis kui minu enda laps kord kooli jõuab, et teda ei mõisteta hukka mingisuguste idiootsuste tõttu.
Oma kooliajast mäletan hästi, kuidas teistmoodi välimusega või võimalustega lapsi kiusati ja seda peeti okeiks. Õpetajad keerasid pea ära igal võimalusel ning enamasti selliseid probleeme nende maailmas ei esinenud . Praegu on aga käimas igasugused kampaaniad, kus antakse inimestele teada, et kiusamine ei ole okei ei internetis ega ka tänaval või koolis/lasteaias. Isegi töökohal ei ole õige teist kiusata ja ometi täiskasvanud arvavad, et neil on õigus kritiseerida, halvustada, hukka mõista ja alandada teise inimese elu ning valikuid ja seda veel süüdimatult ning mis kõige madalam-anonüümselt läbi interneti. See on kiusamine! Raiu endale aju sisse!
Kui sina lapsevanemana kirjutad neid anonüümseid kommentaare ehk siis kiusates teist interneti teel ja isegi kiusates teist oma nime alt, siis milline sa oled veel oma lapsele? „Ei, ma kiusan ja alandan inimesi ainult internetis." Ise ka usud? Ilmselgelt annad sa oma olemisega edasi suhtumise oma lapsele, et netis kiusamine on okei ja seeläbi on see kerge kanduma ka väljaspoole internetti. Alles hiljuti avaldati üks uurimus USAs sel teemal, et miks on lastel kergem kiusata teisi läbi interneti: sa ei näe teise tundeid. Seega ongi kergem teisele öelda ekraani vahendusel halvasti või lausa öelda, et „sure maha või poo end üles", sest sa ei näe, kuidas need sõnad inimest mõjutavad. See omakorda viib selleni, et laste empaatiavõime hävib ja nii jõuamegi sinna punkti, kus neist kasvavad ennasttäis netikommentaatorid või isikud, kes eeldavad, et neil on see õigus teisi kiusata.
Lapsele tuleb olla eeskujuks igatepidi maast madalast: nii käitumise, sõnade valikuga kui ka virtuaalses maailmas. Kui minu laps ütleb kellegi või millegi kohta „kole", siis ilmselgelt on tegemist minu veaga, et olen lapse juuresolekul andnud hinnangu mingi asja või isiku suunas ja ma pean end parandama. Lapsele tuleb selgeks teha see, et kõigil on tunded ja kõik on võrdsed ehk neid tuleb ühtemoodi viisakalt kohelda. Just niiviisi on natukenegi lootust, et inimestel tekivad mingid piirid ja nad ei roni teisi kritiseerima. Kahjuks aga nii pole ja seda enam võiks leiduda inimesi nagu too näitlejanna, kes lõpuks ka anonüümsete kiusajate vastu midagi ette võttis. Tubli naine!