ISA ÜLESTUNNISTUS | Täiega häbistav intsident, mida ma ei tahaks enam kunagi kogeda

No nii, kallid kaasvõitlejatest lapsevanemad, võite kergemalt hingata! Jõulud on läbi ja päkapikud on puhkusele saadetud! Ei pea enam iga päev nuputama, mida sussi sisse panna. Meil oli see ikka paras väljakutse.

No ei suuda me õppida, et ostaks kogu sussi kraami ühe ropsuga novembri viimasel päeval ära. Oleks kõvasti vähem stressamist. Igast jura ka ei taha ju panna. Võiks olla ideaalis öko, suhkruvaba, maitsev ja odav. See sõna odav muudab kogu projekti võimatuks missiooniks.

Kui see sussi täitmine oleks puhtalt minu töö, siis käiksid meil väga loomingulised päkapikud. Hommikul võib avastada sussist mutrivõtme, pooliku banaani, paar korralikku kartulit, värvilised kingapaelad ehk igasugust stuffi, mis niisama vedeleb ja näppu jääb. Millegipärast ma kahtlustan, et päkad oleksid poole vähem popimad plikade silmis, kui nad täna on. Seega tegime sellel aastal Katuga ühepoolse kokkuleppe, et tema üksi stressab sussikraami pärast. Järgmine aasta võin vahetuse üle võtta. Kahekesi pole pointi stressata ja pealegi võid mitmekesi päkapikku mängides kogemata topelt kraami sussi sisse sokutada.

Lisaks sussikraami stressile tulid meil sisse paar tööõnnetust, mis mõneks ajaks rahuliku une ära võtsid. Küllap on teil ka neid õnnetusi ette tulnud. Näiteks ühel hommikul kuulsin, kuidas Merimee hakkas oma toas vaikselt askeldama. Selle krabina peale kargas Katu voodist ülesse sellise hüppega nagu oleks keegi talle tulikuuma ahjuroobi kannikate vahele surunud. Summutatud häälel kostis karjatus: " Assa pagan, päkapikukraam!". Ta kimas ülihelikiirusel kööki. Mina tema tuules järgi. Samal hetkel, kui Merimee lastetoa ukse ees seistes uniseid silmi sügas, kargas Katu metskassi nõtkusega välisukse ees seisvate saabaste poole.

Vägev kahemeetrine lend oli see kohe kindlasti. Ise veel õhus olles viskas saabaste sisse kaks sussišokolaadi. See kõik nägi välja nagu äktsionfilmi aegluubis kaadrid, kuigi toimus murdosa sekundi vältel. Katu maandus poolsaltoga vannitoa ukse ette, ise suurest pingutusest hingeldades. Merrum oli õnneks veel piisavalt unine, et matsu välja jagada. Seekord pääsesime üle noatera. Neid kordi tuli veel paar korda ette, kui Katu nagu kuutõbine poole öö pealt voodist välja tormas sussikraami sokutama. Mõnikord oli ta seda juba teinud, aga närvid olid nii pinges, et pidi ikka üle kontrollima.

Mul juhtus ühel õhtul natuke piinlikum sussi intsident. Merimee oli päkapikule aknalaua peale pisikese nukulaua katnud, kuhu oli ühe korraliku võiku teinud. Ikka selleks, et päkapikk saaks rammu koguda ja suuremaid kommikotte kohale tarida. Leiva peale oli määritud Väikese Munamäe mõõtu hunnik pohlamoosi. Selle hunniku otsas istus paar viilu juustu, millelt omakord nõretasid alla majoneesi jõed. Majoneesi peal hulpis üksik salatileht koos mõne tüki mandariinidega. Kogu see maitsekooslus tundus nii kreisi, et ma lihtsalt pidin selle võiku ära proovima.

Ootasin, kuni plikad olid magama läinud. Astusin aknalaua juurde ning ilma erilise sissejuhatuseta asusin avardama oma maitsemeelte piire. See võiku oli uskumatult hea ja mahlane.

Sedasi mõnusalt matsutades tundsin, kuidas kellegi pilk pingsalt mu kukalt puurib. Keerasin ringi, minu selja taga seisis öösärgi väel käed puusas ei keegi muu kui Merimee. See pilk, millega ta mind vaatas, ei vajanud mingeid seletavaid sõnu. Tundsin, kuidas ennist nii mahlane võikuamps mul kuivalt kurku kinni tahtis jääda. Panin hästi vaikse liigutusega võiku nuku lauale tagasi, pühkisin varrukaga suu pohlamoosist puhtaks ja taganesin sussi sahinal sammhaaval oma tuppa.

Merrum saatis mind täielikus vaikuses oma killerpilguga. Piilusin süüdlaslikult ukse vahelt, kuidas ta võiku ilusamini laua peale sättis ning tagasi magama läks. Hommikusöögilauas me seda delikaatset teemat ei puudutanud. Ma loodan, et ka lasteaeda see jutt ei jõudnud. Jube nõme oleks hommikuti lapsi lasteada viia, kui terve lasteaiatäis lapsi mind altkulmu põrnitseks. Näitaksid minu peale näpuga, et näe, see on see paps, kes ausat tööd rügavatelt päkapikkudelt nende viimsed palukesed eest ära sööb ja nad sedasi näljasurma saadab.

Võiku oli aknalaualt hommikuks igatahes kadunud. Mitte keegi ei tea, kuhu see kadus. Isegi Katu imestas, kes selle ajuvaba maitsekooslusega võileiva oleks suutnud ära süüa. Ise samal ajal limpsas suu nurgast pohlamoosi. Müstika ma ütlen!

Kogu selle päkapikkude tralli juures tundus, et Elanorat absoluutselt see sussi teema ei huvita. Mõni hommik unustas ta üldse kontrollida, mis teema pakett seekord saapas on ja minu teadmiste kohaselt on tal advendikalender praktiliselt puutumata. Või noh oli, kuniks suurem õde teda "järele aitas". Merrumil jälle oli päkapiku kraami kontrollimine nr 1. hommikune tegevus. Ta võis ennast kasvõi täis lasta, aga enne pissile minekut pidi kindlasti sussi üle vaatama.

Kui päkapiku sessioon läbi sai, ärkas Elanora järsku justkui talveunest! Nüüd küsib ta igal hommikul, et mis toimub, kus sussikraam on siis? Võibolla tulebki ta meil nats pikema taibuga, kes teab. Igatahes selleks aastaks on trall läbi ja vähemalt Katu saab natukenegi rahulikumalt magada. Kuigi mulle tundub, et kerged järelkajad on siiani, kui ta öösel voodis sipleb ja midagi kommist sonib...

Noh, mis toimub? Kuhu need päkapikud nüüd kadusid?

Head aasta lõppu!

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.