Mulle väga meeldib intiimsus ja seks on alati oluline olnud. Ei jää mina tavaliselt ootama, et mees vihjeid tegema hakkaks, vaid kui tuju, siis ikka olen vihjed teele pannud. Eks väikese lapse kõrvalt on see enamasti kas hommikune või õhtune aeg, kui laps veel magab või juba on magama läinud. Seega, kui ma teada sain oma abikaasa afäärist, muutus ta mulle füüsiliselt vastikuks. Pean tunnistama, et ka tema ei tulnud mitte kordagi ise lähedust otsima ja seega olemegi kuude viisi elanud tsölibaadis.

Eks tuleb sellisest asjast üle saada kuidagimoodi. Mind vist selle kõige juures häiriski kõige rohkem see, et mu abikaasa seksis teise inimesega. Mõte suhtlusest ja hellitustest ei ole häirivalt mõjunud, aga just see seksuaalne osa — see oli minu jaoks siiani midagi sellist, mis kuulub vaid minu ja mu abikaasa vahelisse suhtesse. Kui sellele mõtlen, siis sama hästi nagu suudan endale ette kujutada end uue beebiga vankriga jalutamas, suudan ette kujutada ka seda, kuidas mu mees teist naist magatab.

Haiget sellised visuaalsed pildid ei tee ja lohutust pakub ka teadmine, et peale suguhaiguste testi tegemist on saanud kinnitust, et mingit jama ta endale külge korjanud pole, aga kuidas ise suuta temaga lähedane olla?

Vahepeal tekivad küsimused, et miks ta ise ei tunne huvi mu vastu? Kas asi on mu muutunud välimuses? Kujutan ette, et seitsmendat kuud rase naine ei ole just eriline magnet.

Jaga
Kommentaarid