Korraga tekkis jõuludesse uus tunne ja tekkis tahtmine olla oma perega koos tööl olemise asemel. Kahjuks töötame Mehega mõlemad jooksva graafiku alusel ning ka tänavu olen just jõulude ajaks tööle pandud. Õhtuks olen küll kenasti kodus ja saan Mehe ning Piigaga koos mõnuleda, aga taas jääb ära see, et koguneks õe juurde Tallinnasse pühi pidama. Emal on tekkinud traditsioon olla jõulude paiku keskmise õe juures ja aastavahetusel meie juures. Eks see tekkiski vast seetõttu, et üksi ta olla ei tahtnud väikese õega ning mina olin kogu aeg tööl.

Vanasti, kui olin aastavahetusel ka tööle pandud, siis „reserveerisin“ ära ühe kontoriruumi ja katsin sinna tagasihoidliku laua, kus ema ja sõbranna istusid ja jutustasid ja mina samal ajal tööd tegin. Minu tööõhtu lõppes ilutulestiku vaatamisega kontori aknast. Viimased aastad aga ei ole pidanud sel ajal tööl olema ja oleme saanud Mehega kahekesi uut aastat vastu võtta. Piiga on sel ajal oma voodis maailma magusaimat und maganud.

Peale Piiga lasteaeda minekut tekkisid aga ellu nn „olulised asjad“. Korraga sai eluotsustavaks asjaks see, mis lapsele lasteaia jõulupaki sisse panna ja sellest tekkis terve rida vaidluseid. Varem, kui ta käis lastehoius, siis seda muret justkui ei olnud. Facebooki vahendusel leppisid lapsevanemad kokku, et igaüks ostab oma järglasele ise kingituse mingis teemavaldkonnas nagu raamat või pusle ja kasvatajad panevad ühesuguse paberi ümber. Lastevanematele korraldati kena jõulupidu, kus lapsed esinesid ja koos saadi jõulumeeleolus lustida.

Lasteaias aga on need kraanid kinni keeratud. Tekkis mingi müstiline list, kuhu lisati mingite lastevanemate kontaktandmed ja siis selles listis otsustati ära, mis kinkida. Keegi tellis kingi ära ja kui mind ka sinna listi lõpuks lisati, siis olin justkui nagu häbiposti pääsenud, sest mul oli ainukesena selle kingituse eest maksmata. Hea, et üldse sinna pääsesin enne surma. Mõtle, kui hirmus oleks pärast olnud intresse maksta asja pealt, mida ma üldse oma lapsele ei soovinudki. Lisaks siis on seal aktuaalne teema õpetajate kingitused. Minu lihtsakoeline aju ütleb, et kuna lapsega tegeleb lasteaias kaks õpetajat ja abi, siis oleks vaja kolme tagasihoidlikku kingitust.

Aga kus sa sellega, korraga on neid kinke vaja viis, sest kusagil leidub veel personali, kes mu lapsega on kokku puutunud ja keda ma kunagi näinud ei ole. Äkki siis kingiks ka direktorile midagi ja koristajatele? Üks ju ometi vastutab selle asutuse toimimise eest ja teda ma olen näinud ning teine siis näeb vaeva selle nimel, et mu haiguste vahel kohal käiv laps saaks mängida puhtas ruumis. Nagu sellest vähe oleks, on korraga vaja palgata laste jõulupeole keegi filmiinimene või fotograaf, kes jäädvustaks pidu, kuhu lapsevanemad ilmselt minna ei saa, sest see toimub tööpäeva varahommikul.

Kõik need asjad panevad mind taga igatsema lastehoiu aega. Esiteks seetõttu, et informatsioon liikus ja oli läbipaistev. Otsustada said kõik, mitte vaid mingi seltskond, kes tekitas listi, kuhu pääsesin juhuslikult seetõttu, et küsisin õpetaja käest, kas tänavu lastele kinke ka ostetakse lasteaeda. Õnneks ei ole mu lapse lasteaed veel niikaugele läinud, kui osad lasteaiad, kus nõutakse lastele sussi sisse nänni toomist. Nendes rühmades on lausa surmapatt lapsele kommi viia ja nii näengi erinevates gruppides emmede appihüüdu, mida sinna sussi sisse siis kokku meisterdada, et selle meisterduse eest giljotiini alla ei saadetaks.

Minu nimi on Triin: olen ema, abikaasa, tudeng ja täiskohaga kontoritöötaja. Meie pisikesse perre kuuluvad Mees ja Piiga, lisaks neile veel deegud, isepäine kass Caesar ja kiisubeebi George. Selles blogis räägin argielust ja mõtetest.

Jaga
Kommentaarid