Teine veerandaasta ehk 3.–6. elukuu on paljude ­vanemate arvates beebi arengus kõige armsam aeg. Peaaegu iga päev juhtub midagi vahvat!

“Oi, kuidas mulle meeldivad külalised!” annab kohe nelja­kuuseks saav ­Brandon teada laialt naeratades, käsi-jalgu siputades ja tagatipuks uhkesti puristades, nii et pilv ümber. Ema Pilary Viin (25) lisab siiski, et kõik võõrad ei ole Brandonile võrdselt teretulnud: “Talle ei meeldi miskipärast prillidega inimesed!”

Brandonil on dressid seljas ja pea uhkelt püsti ning ta ei näe enam sugugi välja nagu tita, vaid on täitsa poisi moodi. Pikad beebijuuksed asenduvad tasapisi pärisjuustega. Superuudis on aga see, et Brandon ei püsi nüüd enam pudeliski paigal. Kui poiss oli saanud 3 kuud ja 5 päeva vanaks, õppis ta selgeks seljalt kõhule keeramise.

“Üksikud korrad oli seda poolkogemata ka varem juhtunud, aga sel päeval oli nii, et panin lapse tema voodisse selili, läksin kööki ja kui tagasi tulin, oli ta kõhuli. Keerasin ta uuesti selili ning paari sekundiga oli poiss jälle kõhuli,” meenutab ema.

Muidugi ei jäänud poiss loorberitele puhkama, vaid tungles edasi maailma avastama. Jalad on tal tugevad ja tänu emmega tehtud võimlemisharjutustele on lapsele selgeks saanud, et kuidagiviisi peaks saama põlvede abil edasi liikuda. Aga oh häda, esimene ots kipub edasiliikumist miskipärast takistama! Käed segavad ja peake on liiga raske…

Loe augustinumbrist või http://digi.perejakodu.ee/