8-kuune beebi ei tohiks ju veel nii tark olla? Või saab ta siiski aru, et on maitsvamaidki asju, kui juurikapüree?

"Hallo! Hallo! Halloo! Halloooo! Palun vaata siia! Hallo! Palun vaata siia! Hallooo! Vaata siia palun!". Ei, see ei ole tavaline tööpäev kõnekeskuses, vaid seik ühe pere elust, kes proovib 8-kuuse beebi kõhtu pisut maitsvat püreed saata.

Ühesõnaga, meie tupsununnuke on nüüd juba mõnda aega ka tahke toidu klubisse kuulunud ning jõudumööda maitsvaid ja mitte nii maitsvaid roogasid oma väikese linnunoka vahelt sisse pistnud. Kui esialgu oli söömise juurde käivate nägude ja emotsioonide jälgimine päris põnev ja naljakas, siis nüüd võtab kogu toitumise protsess kohati päris ohkama.

Mõni päev on Beebi väga eeskujulik sööja ning tema toitmine suuremat tsirkust ei sisalda. Kühvelda vaid püreed lusikaga suhu ning pühi pärast suuümbrusesse ja kätele sattunud kraam lapiga ära. Ainus väljakutse võib olla see, kui väikese inimtaime mõte keset söömist pisut uitama läheb.

Sest kaua sa ikka järgmist lusikatäit oodata jaksad, kui paremal ja vasakul kõiksugused mänguasjad juba sinu põrandale naasemist ootavad? Või kui õues mõni vahva lind aknast mööda lendab. Sina samal ajal Beebi tähelepanu püüdmas: “Vaata siia! OI Lennuk lendab! OO, kui maitsev baklažaani- lillkapsa püree brokoliga! Võta nüüd issi rõõmuks üks amps!” Lõpptulemuseks ikkagi olukord, kus pool toitu seintel, põrandal, laual ja tita kätel lõpetab.

Aga kui ühel hommikul mõni 3-4 juurviljaga püree tütrekesele isegi maha müüa õnnestub, siis järgmine päev (või isegi sama päeva lõunal) on beebi maitsemeeled 180-kraadise pöörde teinud. Porgand ja kaalikas, mis eile ajasid titakese vaimustusest käsi ja jalgu trampima, ei kõlba enam kuhugi.

Beebi ei karda seda ka välja näidata ning väljasaadetavad hääled annavad teada, justkui mõjuks kogu söömise protsess talle keskaegse piinamismeetodina. Kuid olgem ausad — kui ma näeks, et emme-issi mu kõrval vaat et iga õhtu jäätist või muud magusat suust sisse ajavad ja mulle järgmine hetk igasuguste maitseaineteta porgandiollust maha üritavad kaubelda, siis ega ise ka väga vedu ei võtaks. Aga 8-kuune beebi ei tohiks ju veel nii tark olla?!

“Ega teil midagi muud täna menüüs ei ole?”

Nimelt elame hetkel veel naisega naiivses uskumuses, kus lapse esimene kokkupuude jäätiste, šokolaadikommide ja muu hea-paremaga võiks toimuda alles siis, kui väike inimesehakatis seda ise ka sõnadega “PALUN JÄÄÄTTIIIST!!” nõuda oskab. Ja ka siis ei nuru ta loodetavasti seda jäätiseampsu Prisma Peremarketi põrandal väherdes. Ta tuleb sinu juurde kalkuleeritud jutuga: “Tead issi, ma olen täna nii tubli laps olnud, et mulle kuluks üks kosutav Vanilla Ninja jäätis ära!”. Ja mina seepeale: “Jah tütreke, tõesti oled sa selle jäätise tänase käitumisega välja teeninud!”. Ilus idüll, kas pole?

Ilus idüll, kas pole?

Tegelik reaalsus on ilmselt see, et meie väike põngermann saab esimese suurema magusadoosi mõnel toredal istumisel, kui lahke sugulane või tuttav “Ah, mis see väike koorejäätis lapsele ikka teeb!”

Aga seni las me elame oma ilusas mullis, kus loodame, et vähemalt lasteaiani on Beebi jaoks kommi eest värsked maasikad ja vaarikad vanaema-vanaisa koduaiast. Või okei, äärmisel juhul kõlbavad magusaisu kustutamiseks ka kamapallid.

Ja ka päevaste roogadega võiks võtta ju suuna, et sõnad pitsa ja burger päris beebi esimesed sõnad pole ning lasteaias ta neid lõunapausi ajal valju häälega nõudma ei hakka. Isegi kui võsuke meid vahepeal kahtlase näoga vaatab ja oma peas “Kas maailmas tõesti lillkapsast paremaid toite pole?” mõtleb. Nii et sorri tütreke, seni kuni meie mõistus sinust veel üle käib, “piiname” sind veel mõnda aega kõiksugu maitsvate hautiste ja püreedega, kus kõik vajalikud toitained ning vitamiinid sees. Aga küll me jõuame tulevikus kõik need koorejäätised ja pitsad ka ära süüa:).

Meie pere tegemistel saad silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.