Foto: Unsplash
Olen püüdnud vanemale tütrele oma käitumist selgitada ja temalt andeks palunud. Küsiv ja hirmunud pilk tema suurtes, pisaraid täis imeilusates silmades: miks ema jälle nii vihane on? See sööb südame seest.

Kristel räägib pika loo oma sünnitusjärgsest depressioonist, mida tema ise ja ta lähedased paratamatuks noore ema väsimuseks pidasid ja mis ravimata jäi. 

Elasin metsiku süükoormaga, et ei suuda oma lastele olla hea ema, ammugi mehele hea naine. Olin meeleheitel oma saamatusest ja nuhtlesin ennast selle eest pidevalt. Kõik teised tundusid mängleva kergusega lapsi kasvatavat, ülirõõmsad pildid suhtlusvõrgust tekitasid  minus erilist masendust. Inimesed käivad kolme väikse lapsega teises maailma otsas reisidel, mõni ema kasvatab nädala sees kahte last hoopis üksinda, sest mees on välismaal tööl. Kõik saavad hakkama. Ainult mitte mina.

Loomulikult armastan ma oma lapsi meeletult. Küsimus ei ole ka selles, et oleksin tööle kippunud. Tundsin lihtsalt selgelt, et mul ei ole jõudu koduse koormusega toime tulla. Sellepärast ei suutnud ma ka oma lastest sageli rõõmu tunda. Nägin vaid ületamatuid takistusi ja piinlesin päevast päeva