Arvasin varem, et mehe koju jõudes peaks olema elamine puhas, toit laual ja ise peaksin välja nägema kui ajakirjast välja astunud

Kui esiklaps sündis, siis tahtsin olla justkui ideaalne koduperenaine. Ma polnud kodune olemisest toona midagi muud arvanud kui, et lapsega kodus olemine on tegelikult üks paras looderdamine.

Seega peaks mehe koju jõudes olema mul elamine puhas kui prillikivi, riided pestud ja triigitud ning kapis, soe toit laual ja ise peaksin välja nägema kui ajakirjast välja astunud. Need nõuded seadsin ma ise endale ning proovisin nende järgi ka elada.

Pean ütlema, et ebaõnnestusin juba suht kohe. Ma polnud üldse arvestanud sellega, et imetamine läheb raskeks ning uni kaob. Lapse esimese elukuu olin zombi ning seetõttu sai mees süüa rohkem pitsat ja pelmeene kui ta oleks soovida osanud. Kodu suutsin hoida puhtana ja pesu ka pestuna, aga triikraud rändas kappi, kus ma teda vaid hooti välja otsisin, kui vaja oli värsked viigid pressida pükstesse või siis mõni viisakam riideese üle triikida.

Tundsin end kohutavalt, et ei suutnud vastata sellele ideaalile nagu oli plaanis. Lisaks tundsin, et mu välimus oli muutunud väga koduseks ja see kurvastas mind isegi rohkem. Järjest enam unustasin juukseid kammida, rääkimata siis meigist. Hiljem olen mõelnud, et kui alguses oli kõik tingitud magamatusest, kas hiljem siis oli juba tegu mugavusega või hoolimatusega? On ju mingi selline ütlus, et see läinud, mingu too ka? Ka praegu on mul hooti meik tegemata, aga ma pööran rohkem tähelepanu oma välimusele ning käin pediküüris ja massažis, et end vähegi inimesena tunda ja kodust ka üksi välja saada. Kõige rohkem vast igatsengi seda, et pole sõbrannadega kokku saada jõunud.

Nüüd on peres kaks last. Teine sai just ühekuuseks ning kuigi esimene laps on vanem ja iseseisvam, siis hoolt tuleb ikka ka tema eest kanda. Ma ei sea enam endale kõrgeid standardeid - koristan, kuidas jaksan. Pesu peseb masin pea iga päev ning ei stressa ma mitte kordki seetõttu, kui ahjuplaadile friikaid kuhjan koos lihaga. Peaasi, et kõik toidetud oleks ja riided puhtad.

Ma ei sea endale enam neid illusioon, võtan päev korraga. Mõni päev on parem, mõni halvem ja on ka magamata öid. Eks proovin mingit rutiini ellu tekitada vaikselt, aga ei ärrita mind seegi, kui kogu plaan vastu taevast lendab või söögiks võileib valmis vorbitud saab.

Peamine mure ongi sageli see, et kuidas pakkuda meelelahutust vanemale lapsele, kes nüüd terve suvi on meiega kodune ja teha seda niiviisi, et ka mõnus oleks beebit kaasata. Palavatel ilmadel kui vähegi tuult on, saab alati minna ujuma ja sellest paarist tunnist vees, on ta juba päris kurnatud. Samas, beebiga rannas käies peab päris mitut asja jälgima, et tal ohutu oleks. Lisaks tuleb jälgida, et mõlemad lapsed piisavalt joodetud saaks, et ei tekiks kuumaga vedelikupuudust.

Ma pean tõdema, et seekord olen kuidagi rohkem valmis kõigeks. Elu on kulgenud oma rada ning palju paremas rütmis ja loomulikumalt kui peale esimese lapse sündi.

Maria, kahe lapse ema