Foto: Doomino foto
Meie pisipiiga sündis omas kodus enda kalli isa kätele 7 minutit enne ämmaemanda kohale jõudmist.

Noor ema Alice räägib Perele ja Kodule pisitütre Olivia sünnist. Olgugi, et Olivia sündis pisut teisti, kui planeeritud, läks kõik ema sõnul siiski hästi tänu läbitud hüpnosünnituse koolitusele.

Meie pisipiiga sündis omas kodus enda kalli isa kätele 7 minutit enne ämmaemanda kohale jõudmist. Kodusünnitus oli planeeritud, kuid see, et võtame sünnituse abikaasaga kahekesi vastu, päris mitte. Meie (esma)sünnituse kogemus oli imeline ning seda suuresti tänu hüpnosünnituse koolitusele. Kui enne seda kartsin sünnitust ning kõike sellega kaasnevat, siis pärast koolituse läbimist olin enesekindel endas, usaldasin oma keha ja beebit ning ootasin sünnitust elevuse ja rõõmuga. Järgnevalt veidi sellest, kuidas pisike Olivia issi kätele jõudis.

12. jaanuari õhtul kella 11 paiku vedelesime abikaasaga diivanil ning mainisin talle, et toonused käivad kuidagi väga tihedalt. Ta arvas, et nüüd oleks õige aeg katsetada tuhude rakendust. Meie üllatuseks andis rakendus üsna kiiresti teada, et me peaksime haiglasse suunduma. Mina naersin selle peale ja leidsin, et pigem on mul hea hüpnosünnituse hingamisi harjutada, sest mul ei olnud veed ära tulnud ning ma ei tundnud mingit valu. Abikaasa võttis lahti julgustuslaused ning hakkas neid mulle ette lugema samal ajal kui hingamisharjutusi tegin. Ta mõõtis endiselt mu toonuste vahesid, mis olid nüüdseks juba umbes tunnike olnud 4-5 minutiliste vahedega ning rakendus käskis meil kiirabi kutsuda. Hakkasin nüüd ka kerget ebamugavust alakõhus tundma, aga see ei olnud kindlasti mitte valu. Jätkasin hingamisharjutustega ning mees otsustas magama minna, sest me kumbki ei arvanud, et ma peagi sünnitama hakkan. Läksin tema juurde voodisse, kuid ei saanud magama jääda, sest lühikeste vahede tagant oli kõhus ebamugavustunde lained. Kujutasin nende ajal hingates ette suurt roosat õhupalli täitumas mu kõhus ning siis taeva poole tõusmas — muudkui üles ja üles, sinna, kus on palju hapnikku. Pikali ma enam olla ei saanud, seega võtsin Kiia kingitud LED-küünla, paar suurt patja, mustad rätikud ja tegin endale hämarasse vetsu põrandale pesa. Panin tahvelarvutist veel käima julgustuslausete salvestuse. Pidasin ühendust enda ämmaemanda Siiriga ning tema kinnitas, et tegemist on päris asjaga — läheb sünnituseks. Ma millegipärast endiselt ei uskunud veel.

Umbes 3 paiku ajasin mehe üles, sest üksi ei olnud enam hea olla. Läksin voodisse suure teki ja patjadekuhja otsa lösutama, mees silitas, tegi alaseljale massaaži ning kuulasime terve aja julgustuslauseid. Tuhud olid järjest intensiivsemad ning jätkasin hingamist. Vahepeal helistas ämmaemand, et kuulata mu hingamist. Ta kiitis ja ütles, et väga hea rahulik hingamine on ning küsis, kas ma sooviksin, et ta hakkaks meie juurde tulema. Ma ei arvanud, et see veel vajalik oleks ning kuna mu hingamine oli väga ühtlane, ei uskunud ka tema, et sünnitus nii lähedal on. Ta palus anda teada, kui kõht hakkab tegema alla poole lükkeid. Mees otsustas, et nüüd on õige aeg koer ära anda ning helistas mu emale, et too koerale järgi tuleks. Mina suundusin aga vetsu, kuna tundsin, et surub alla. Järsku kadus ebamugavustunne ja oli mõni aeg vaikus. Siis tundsin kõhu alla poole lükkamise tunnet, millest ämmaemand oli palunud teavitada. Mees helistas ämmaemandale ning läks siis alla koera ära viima. Lükked läksid üha tihedamaks ja tugevamaks ning tegin nende ajal j-hingamist. Peagi tundsin käega enda lapse pead.

Kui mees üles tuli, ütlesin seda ka talle ning palusin küsida ämmaemandalt, kas ma üldse võin vetsupotil istuda. Ämmaemand juhendas mind neljakäpukile maha. Mees laotas rätikud pehmenduseks ning oli valmis last vastu võtma. Kõht lükkas järjest tugevamalt ning toetasin oma keha allapoole hingamisega. Peagi oli väljas pea ning järgmise hingamisega kuulsin oma lapse nuttu. See väljutustunne oli võimas! Ei mingit valu. Mees pani lapse mulle rinnale, talle peale pleedi ning tegi meile sinna samasse maha aseme. Siis jõudis kohale ämmaemand ning olime heades kätes. Kui nabanöör oli lõpetanud pulseerimise, sai abikaasa selle läbi lõigata. Ämmaemand palus mul teha sama, mida tegin presside ajal ning nii hingasin ma välja platsenta. Mulle ja beebile tehti pesa diivanile, kus meid üle vaadati, samal ajal kui mina õnnejoovastuses täitsa omaenda beebit imetlesin. Kõik oli parimas korras. Ilunumbriteks pisikesel Olivial 3360 g ja 51cm.

Aitäh Kiia — tänu sinule oli meie sünnituskogemus kiire, pehme ja lihtsalt imeline! Armsad tulevased lapsevanemad, kes te soovite pehme sünni kogemust, siis Kiia leiate SIIT!

Foto: Doomino foto