Beebi sündis kodudiivanile!
Viiuldaja Mari Targo ja nukuteatri helijuhi Mait Visnapuu perre sündis veebruaris teine laps. Pisikesel Hermanil oli tulekuga nõnda kiire, et ta sündis kodudiivanil isa kätele!
Kuidas rasedusaeg möödus?
Mari: Mõlemad rasedused on mul kerged olnud. Viimasel korral terved päevad pooleteiseaastase Gustaviga tegeldes ei jäänud mul õieti aegagi end rasedana tunda. Poolteist kuud enne tähtaega läksin rasedate joogasse. Muidu mulle n-ö grupirasedus ei istu, ent siis tundsin, et saan paar korda nädalas kõhubeebile ja endale pühenduda. Lisaks hingamise teadvustamisele võtsin sealt kaasa mantra “olen vägev”, millest hiljem oli palju abi.
Hermani sünd oli väga eriline. Mis juhtus?
Mari: Südaööl läksin midagi aimamata magama. Kell 5.30 äratasid mind tuhud. Vaatasin kella: 10 minutit vahe.
Mait: Kell 6.30 küsis Mari, kas ma tööle ei peaks minema. Pidin kell 8 startima nukuteatri etendusega “Miisu” Rakverre.
Mari: Mait veel poetas, et ta jõuaks ju küll väljasõidul ära käia, arvestades esimest sünnitust, mis kestis sisuliselt mitu päeva.
Mait: Tahtsin olla kaasaegne ning tõmbasin äpi, millega tuhude kestust ja pause üles märkida. Tuhud olid 55 sekundit iga 2,5 minuti järel. Äpp ütles, et meil on veel mitu tundi päris sünnituseni aega.
Mõni tuhu hiljem läks Mari diivanile valutama ja mina kiirelt pesema. Pesemast tulles kuulsin, et Mari teeb päris kõva häält. Meenutades Gustavi sündi, järeldasin, et nõnda kõva häält tegev Mari küll mitme tunni pärast sünnitama ei hakka. Õnneks tuli Maril mõte helistada oma sugulasele Kaidile, kes töötab ämmaemandana.
Kaidi sai olukorra tõsidusest kohe aru ning hakkas Kopli tänavalt meie poole Soo tänavale tuiskama. Vedas, et ta nii lähedal elab ning parajasti tööl ei olnud! Seejärel helistasin kiirabisse – auto asus teele ja mind ühendati spetsialistiga, kes hakkas juhendama, kuidas sünnitust vastu võtta.
Edasised sündmused toimusid mõne minuti jooksul. Sain aru, et nüüd enam tagasiteed ei ole. Nägin, et lapse pea paistab. Vahepeal käisin vaid kähku õues, et anda kolleegile arvuti, millega väljasõidul etendust helitehniliselt teenindada.
Gustavi sündi pealtnäinuna mäletasin, et kui pea juba paistab, tuleb pressida. Kaks telefoni kõrva ääres, tõin vannitoast mõned käterätid ning ütlesin Marile, et nüüd pressi! Hoidsin käsi seal, kus hoidma peab, ning püüdsin Marit sõnadega aidata, nii kuidas oskasin. Järgmise pressiga tulid veed ning sellest järgmisega oligi poiss käes. Siis küsisin kiirabikeskuse spetsialistilt, kuidas lapse karjuma saan.
Teise telefoni otsas ütles Kaidi, et ta on kohal. Harutasin nabanööri lahti ja panin poisi Marile rinnale. Jooksin limaste kätega trepikotta, et Kaidi sisse lasta, öeldes vaid: “Laps on käes!” Kell oli 7.57.
Mis sai edasi?
Mait: Tegime Mari isa jõuludeks toodud viinapudeli lahti, et Kaidi saaks käsi desinfitseerida. Otsisime lisarätikuid, niiti ja kääre nabanööri jaoks. Kõigepealt pressis Kaidi Maril platsenta välja ning siis hakkasime nabanööri koduste vahenditega läbi lõikama. Seejärel jõudsid kohale Mari vanemad. Kui Mari isa auto parkimise lõpetas, tuli ka kiirabi. Korraga oli meie väikeses elutoas väga palju inimesi.
Olime õnnega koos, et ämmaemand Kaidi meile sel päeval appi sai tulla. Suur aitäh talle! Kusjuures kogu selle aja magas vanem poeg Gustav rahulikult oma voodis ja ärkas alles siis, kui olime haiglasse minemas.
Millised olid emotsioonid pärast sellist kogemust?
Mait: Haigla sööklas kuulsin, kuidas naaberlauas arstid-residendid rääkisid, et just olevat kuskil planeerimata kodusünnitus olnud ja kuidas nad ise oleksid tahtnud seal kiirabibrigaadis olla. Mina muhelesin – tegelikult päris lahe oli seda kõike kogeda. Mul on hea meel, et suutsin rahulikuks jääda. Küllap oli otsustuskindlust juurde andnud ka Gustavi sünni juures olek.
Mari: Rääkimata sellest, et Mait ühel ammusel suvel laudas töötades üksi vasika ilmale aitas (muigab). Õnn igatahes, et kõik sujuvalt läks. Mõelda küll enam midagi ei jõudnud. Pärast sünnitust vangutasin mitu tundi pead ja sonisin: “Uskumatu!”
Kuidas nägi välja elu pärast beebi sündi?
Mari: Eelmise sünnituse järgsest ajast õppisin, et puhata tuleb täiega ning beebi esitlemisega sugulastele-tuttavatele ei tasu kiirustada. Suureks abiks oli Maidu ema, kes Gustavi kümneks päevaks enda juurde Võrru võttis. Ka Gustavi naastes sujus kõik kenasti: suure vennana võttis ta kohe vankrile paigaldatud seisulaua omaks ning loovutas enne teda sõidutanud vankri pisivennale.
Milline on praegu beebipere argipäev?
Mari: Kui kumbki lastest ka varem ärgata püüab, siis enne kella 8 ma sellest eriti välja ei tee – siis pikutame neljakesi ühes voodis edasi. Hommikupudru keetmine on Maidu ülesanne, samal ajal tegelen mina pesamuna Hermaniga. Kell 10 tuleb Hermanil esimene pikem uneaeg. Edasi käime vanema poja Gustaviga mänguväljakul, rannas või laulutunnis.
Kui Gustav kella 14ks lõunaunne jääb, saan pool tunnikest lõunakohvi nautida ja näiteks lugeda, kuni kell 14.30 tuleb Hermanil taas lühike uni. 16.30 panen Hermani jällegi õueminekuvalmina pikemaks ajaks tuttu. Läheme Gustaviga uuesti õue. Kella 19 paiku tuleme tuppa, et natuke mängida, süüa, pesemas käia ja hiljemalt kell 21 põhku pugeda. Vahel vajun isegi samasse.
Mait: Mina käin lihtsalt tööl ja aitan seal, kus saan.
Kuidas Herman nime sai?
Mait: Herman oli juba Gustavi ajal letil. Ka Tormi nimi käis läbi, kuna väljatulek oli nii tormakas. Ent praegu seda mõnuga magajat vaadates poleks nimi kohane olnud. Hermanil on aga oma torn, Pikk Hermann – andku see indu pikaks sirguda!
Kas teadsid, et tellides digiajakirja, on sulle mugavalt kättesaadavad ka kõik arhiivilood? http://digi.perejakodu.ee/
