Blogi: Kujutage nüüd ette, et teile öeldakse, et teie vastsündinu aju sai kahjustada...
Kas mõtlete esimese asjana, et taolised asjad juhtuvad vaid filmides või kellegi teisega?
Millise pildi manate silme ette, kui teile öeldakse, et kohtute lapsega, kellel on aju kahjustada saanud? Eks see ole vist pisut provotseeriv küsimus, aga huvi pärast soovin teada, kas ma olen ainus, kes hakkab kohe mõtlema filmidest tuttava kuvandi peale – apaatne kuju, kes tühjal pilgul kaugusesse vaatab, endal väike ilanõre mööda lõuga alla voolamas.
See, nagu ma isegi mõistan, on ikka väga äärmusesse kalduv kujutluspilt, ent teate vast isegi, kui palju mõjutavad inimesi erinevad stampmudelid ja/või eelarvamused. Aga kujutage nüüd ette, et teile öeldakse, et teie vastsündinu aju sai kahjustada. Mis tunne nüüd tekib?
Kompott kõigist neist tunnetest
Mis edasi saab? Kui suurel määral aju kahjustada sai? Mis sellega tulevikus kaasneb? Teadmatuses olla on piinav, kõiksugu mõtted jõuavad peast läbi tormata, aga mingit vastust need ei anna, panevad vaid aina rohkem muretsema. Päris kasutu on olla, sest lapsevanem ei saa mitte kui midagi ette võtta, et vastsündinud võsukesel kuidagi parem hakkaks. Esialgu tuleb lihtsalt usaldada lapse saatus arstide kätesse ning loota parimat. Ja loota (või palvetada) tuleb, sest muidu murrab murekoorem maha.
Need, kes mu blogisse tihedamalt satuvad, on vast kursis Tegelase sünnilooga. Ta jäi hapnikupuudusesse ja sellest tulenevalt sai ta aju kahjustada. Kui ma ta haiguslugu näha sain, oli talle tehtud MRT tuvastanud raskekujulise isheemilise kahjustuse basaalganglionide ja taalamuste piirkonnas. See fraas jääb vist mulle eluks ajaks sõna-sõnalt meelde. Ma pole muidugi meditsiinilistes terminites väga kodus ja seetõttu on taolist lauset lugeda kuidagi hirmutav.
Lootust on!
Oma sünni tõttu ongi Tegelane neuroloogi jälgimise all. Läinud nädalal Lastekliinikumis viidetud aeg andis mulle märksa rohkem aimu sellest, kuidas ma lapsega peaksin toimima. See, kui ma hõiskasin, et EEG korras, tähendab vaid seda, et Tegelasel ei ole epilepsia ilminguid (kuigi pole välistatud, et see võib hilisemalt tekkida, kuna hapnikupuudusesse jäämine põhjustas tal esialgu vastsündinu krambihooge). Avaldusid aga mingid refleksid, mille jaoks on kindlasti tarvis füsioteraapias käia. Niipalju sain targemaks, et see piirkond, mis Tegelasel ajus kahjustada sai, vastutab põhiliselt motoorika eest ja seega ongi põhisõnaks võimlemine, et ta oma keha tunnetama õpiks ja tasapisi õigele arengurajale tüüriks.
Me oleme jätkuvalt lootusrikkad, et Tegelane kasvab oma ajukahjustusest välja. Seda öeldi Tartuski, et kuna laste aju on pidevas arengus, on võimalik, et ta taastub kenasti. Ja teate, sellist asja on väga lohutav kuulda. Tuleb vaid arvestada sellega, et omalt poolt tuleb rohkem vaeva näha ja pingutada. Ilmselt jääb tagataskusse siiski variant, et võib-olla on tulevikus vaja tütrele puue taotleda. Eelkõige teeme omalt poolt kõik, mis võimalik. Ja elu läheb edasi.
Loe ka: https://puurilind.wordpress.com/
