Foto: Pixabay
"Umbes aasta tagasi käisin oma esimese perekooli loengus - "Imetamine". Meelde jäid ainult üksikud fraasid "õige võte", "nina vastu rinda", "keha kontakt" ja "mugav asend" ja "iga 2 h tagant tuleb sööta" ning muu säärane. Loengust jäi mulje, et tegemist on maailma kõige loomulikuma tegevusega, see on justkui meie, naiste, sisse kodeeritud tegevus, et väike ilmakodanik siin maailmas elus püsiks. Ja samamoodi julgustati meid, et õigeaegselt sündinud laps hakkab kohe rinda otsima. Sellest loengust jäi mul mulje, et imetamine on lihtne," kirjutab Hanna Anette oma blogis avameelse loo, kuidas tegelikkus oli tema jaoks sootuks teine kui loengus räägitu, täis pisaraid ja ehmatusi.

Juba oktoobris sündiski meie Pohlake. Ma räägin nüüd oma esimestest päevadest emana, kus vahepeal küsisin ka endalt: miks ma ei oska olla ema ja ka sellest, kuidas palusin abi ja nõu, ent mind ei võetud kuulda enne, kui asi oli väga halb.

Reede

Esimene imetamine toimus intensiivis, kuhu mind viidi pärast keisrit. Seal "õpetas" meid õde - pigistas nibu kokku ja surus lapsele suhu. Ega ikka ei läinud nii lihtsalt ja loomulikult, sest Pohlake polnud üldse huvitatud mingist imemisest või nibust. Eks ta veidi nosis tissi, kuid seejärel öeldi, et las laps puhkab. Terve 6 tundi laps puhkas ja magas mu kõrval.

Ma olin nii rumal, et tagantjärele tulevad pisarad silma, miks ma rohkem abi ei küsinud. Selle kuue tunni sees aitas õde mind kahel korral last rinnale saada, kuid tulutult. Hiljem peretoas aitas meid ämmaemand ning esimesed imemistõmbed olid alles 6-8 tundi pärast sündi. Öösel panime äratusi iga 2 tunni tagant ning tundus, et oleme täitsa vinged vanemad. Panime lapse rinnale, kuid see oli ka kõik, sest ma ei tulnud selle pealegi, et kuulata, kas laps neelatab või jälgida nina, suu ja keha asendit.

Laupäev

Mina veel jalgu alla ei suutnud võtta ning kõiki toiminguid lapsega tegi abikaasa - pepu pesu, mähku vahetamine, riietamine jne. Ämmaemanda visiidil ütlesin iga kord, et ma pole kindel, kas laps saab piisavalt piima kätte ning kas võte on õige (selline lause peaks ämmakale olema justkui häirekell - kontrollida võtet ja pärast söötmist kaaluda). Saime vaid abikaasaga kiita, et teeme head tööd ja lapsel piimaring ümber suu. Möödus järgmine öö iga kahe tunni tagant söötmisega. Laupäeval käisid meid ka pere ning minu sõbranna vaatamas. Tundus, et kõik (emaks/isaks olemine, pisike beebi) on nii lahe ja olime õnnelikud, et saime kolmekesi aega nautida peretoas.

Pühapäev

Pühapäevane päev on mul meeles nagu see oleks olnud eile. Mees viis lapse kaaluma ja mõni hetk hiljem tormas üks ämmaemandatest palatisse ja karjus "teie laps on näljas ja tal on suur kaalukadu (peaaegu 11 %)"! Ma oleks nagu haamriga pähe saanud - vabandust, aga kuidas? Ma iga kord palusin ämmakaid, et nad kontrolliksid võtet ja aitaksid. Ma ju palusin!

Tollel ämmakal olid kaasas kaks süstalt RPAga ning sond. Sain vaid ülesandeks laps kohe rinnale panna ja sond samal ajal vaikselt suhu lükata. Neelasin oma uhkuse alla ja palusin sama ämmakat, et ta oleks mu kõrval ja jälgiks kõike mida teen. Tulemus - pärast 30 minutit pusimist me last rinnale ei saanud, sest laps magas (veresuhkur oli 1,3! See tähendab, et väga kriitilisel piiril, sest 1,0 võib tähendada koomat). Siiani jääb mulle arusaamatuks, kuidas saab ämmaemand loobuda ja minna kergemat teed pidi - anname lapsele RPA ja pärast vaatame edasi. Palusin südamest, et kas ma võin pumpama minna, et piim hakkaks tekkima. Sain ämmakalt eitava vastuse ja helistasin kiiruga oma emale, et ta kohe haiglasse tuleks ning rinnapumba ja piimakoguja kaasa võtaks. Ma tundsin ennast nii süüdi, meeletu mom guilt, sest olin teinud kõik endast oleneva. Peas vasardas ainult üks mõte: "Miks ma ei oska ema olla?"

Lõuna ajal, kui ema jõudis haiglasse, läksime koos last kaaluma ja veresuhkrut mõõtma, samuti palusin lastearsti, et ta lapse keelekida kontrolliks (mitte minu enda initsiatiivil, vaid pärast sünnitust öeldi, et lapsel on keelekida). Eelnevalt olime koos mehega keelekida maininud nii ämmaemandatele kui ka õdedele, kes meid perepalatis kontrollimas käisid. Keelekida oli ka üks põhjustest, miks Pohlake ei osanud imeda ja miks meie koostöö ei toiminud. Pärast keelekida lõikust kontrolliti veresuhkrut - taas 1,3. Sain tunda kibedaid sõnu, sest laps oli vaja panna intensiivi.

Mäletan täpselt neid samme ühest palatist teise, seda lauda, kuhu ma lapse pidin asetama, ning kurja õde, kes käratas, et ei tohi sinna jääda ja pean minema palatisse ootama. Ma olin nii löödud –lihtsalt nutsin ja iga kord, kui keegi üritas minuga rääkida, hakkasin veel rohkem hüsteeriliselt nutma. Pärast rahunemist, palusin viisakalt arsti, et saaksin minna "lüpsituppa" pumpama. Kuidagi on vaja ju piim rindadesse tekitada. Lõpuks! Esimene pumpamine oli justkui kõrbest vee otsimine, sest seda piima (seda kõige paremat ternespiima) tuli kahe rinna peale kokku maksimaalselt 10 ml. Järgmisel korral juba 15 ml õnneks ja nii aina rohkem iga korraga. Viisin kõige väärtuslikuma piima intensiivi, et õed saaksid seda vajadusel lapsele süstlast anda.

Kuna keha hakkas kiiresti piima tootma, siis oli oluline, et hakkaksin vedelikku tarbima. Tavalist vett ma juua ei suutnud, seetõttu hakkasin iga imetamise vahel jooma 2-3 tassi teed. Ilma naljata!

Järgmised 24 tundi oli Pohlake intensiivis - kaalumine, söötmine, kaalumine, mähkmete vahetus, mähkme kaalumine, pumpamine ja otsast peale taas. Alguses tundus intensiiv minu jaoks maailma kõige hullem koht, kuid tegelikult arstid ja õed hoolitsevad seal pisikeste eest väga hästi. Koos Pohlakesega olid seal veel enneaegsed kaksikud, kes tundusid Pohlakese kõrval ikka poole väiksemad.

VAATA KA: Imetamine põhjustab sulle ja beebile palju pisaraid? Siin on sinu erinevatele probleemidele lahendused!

Esmaspäev

Esmaspäeval jätkus tilkravi ning pidev kaalumine. Tagantjärele olen väga õnnelik, et palusin emal piimakoguja haiglasse tuua, sest kogutud piima andsin pärast imetamist süstlaga Pohlakesele ning kaal hakkas kiiremini tõusma! Esmaspäevaks olin ma ka maha rahunenud ning ütlesin ise arstidele, et kui vaja, siis las laps on ühe öö veel intensiivis. Ma kartsin, et ei saa jälle hakkama ning veresuhkur hakkab langema. Kuna analüüsid olid korras, kaal hakkas vaikselt, kuid stabiilselt tõusma ning mekoonium muutuma pehmemaks ja heledamaks ehk tekkis üleminek normaalse rinnapiimabeebi kakale.

Paraku oli Pohlakese sööma saamine endiselt suur vägitegu, kuid meile tuli appi imeline imetamisnõustaja Jekaterina Kalamees. Saime hulgaliselt nippe, kuidas last söömise ajal üleval hoida - laps paljaks mähkme peale, et tekiks nahk-naha kontakt, eelnevalt võib teha ka mähkmevahetuse ja pepupesu, lisaks eelnevale kõrvast, abaluu ja taldade alt mudimine, märja lapiga tõmbamine mööda nägu ja keha. Samuti tõi nõustaja mulle imetamispadja, mida ämmaemanda sõnul neil polnud. Minu arvates võiks imetamisnõustaja kohe või järgmisel päeval külastada noort pere, et kontrollida võtet, anda häid õpetusi ja kas või vaimselt toetada pere sellel teekonnal.

Esmaspäeva öösel oli laps meie juures ja andsime endast kõik, et söömine ilusti läheks.

Teisipäev

Teisipäeval saime ülesandeks käituda "nagu kodus" ehk pidime last toitma ilma kaalumata ja personali abita (muidugi me võisime abi küsida ja kutsuda!). Kaal oli kontrolli all ja samuti kõik analüüsid korras. Sisimas olin ma ikkagi VÄGA ebakindel ja kartsin nii väga Pohlakese veresuhkru langust ning otsustasime, et targem on imetamisnõustajaga uuesti võte üle kontrollida. Saime kinnitust, et teeme asja õigesti. Minu jaoks oli imetamisnõustajaga suhtlemine natuke nagu teraapia - rääkisin oma muredest ja tema oskas mulle abiks olla nii jõu kui nõuga. Ka psühholoogiline abi on värske ema jaoks oluline, sest üksi võib nende mõtetega hulluks minna ja uskuge mind, sünnitusjärgne depressioon tuleb väga märkamatult.

Kolmapäev

Saime koju, tingimusel, et lähme reedel uuesti kontrolli. Kodus imetasin Pohlakest kella järgi iga kahe tunni tagant nii päeval kui ka öösel. Vajadusel andsin süstlast RPAd juurde (seda pigem öösel). Jõin rohkelt teed (endiselt iga imetamise vahel vähemalt 2 tassi, öösel tegin tee termosesse) ja sõin korralikult.

Selline oli meie sünnitusmaja imetamise teekond - pisarateni raske, kuid tehtav! Mul oli nii suur motivatsioon last rinnaga toita, et olin nõus läbi tule ja vee minema.

Imetamisest lubab Hanna Anette veel kirjutada - seega, hoia ta blogil või Instagramil silm peal!