Unsplash
Tirts on meil nüüd juba poolteist kuud vana ja jõudsime kõikidele tuttavatele hõisata, et Kutil olid küll väikese õe koju tulles mõned tagasilöögid öistes magamistes, potitamises ja ehk ka natuke käitumises, kuid armukadedust me pole temas siiski täheldanud.

Olime Tirtsu oodates küll arvanud, et kui ma hakkan koguaeg beebit imetama ja süles kandma või Härra teda hoidma, et siis võib tulla mingeid huvitavaid reaktsioone, kuid neid ei ole absoluutselt olnud. Kutt on muidu üpris emmekas - ikka tahab, et mina käiksin talle õhtuti tekki peale panemas ja kui kuskilt on valus või väsimus silmas, ruttab minu juurde lohutust otsima. Ometi ei ole Tirtsu sülesolekust tal suurt midagi — istub siis lihtsalt teisele põlvele, kui beebiga samal ajal sülle tuleb. Nii arvasimegi, et pääsesime armukadedusest — vähemalt esialgu.

Mõni aeg tagasi aga avastasime, et nii see siiski pole. Minu ja Härra suhtes tõesti Kutt ei armukadetse, küll aga Preiliga - suur õde olgu vaid tema päralt, on vennake otsustanud! Olin ka varem kuulnud, et lapsed muutuvad vahel kadedaks hoopis selle peale, kui näiteks vanaema või vanaisa beebit kaisutavad, kuid ometi üllatusime, kui endal kodus väljendus see mitte emme-issi, vaid õe peale. Kutt on alati Preiliga väga lähedane olnud, mängivad nad palju koos ning Preili on sünnist saati Kutti toredasti lõbustanud. Kõik tormlemis- ja hüppamismängud käivad just suure õe seltsis. Et see jätkus üsna sarnaselt ka pärast Tirtsu sündi, siis me kohe midagi eriskummalist ei märganudki.

Nädalake tagasi aga võttis Preili Tirtsu ja viis enda tuppa, pani ta voodile ja hakkas nunnutama. Võimles beebi kätega ja tegi põskedele pluti-pluti. Kutt, kes oli samuti parasjagu Preili toas raamatut vaatamas, solvus aga juhtunu peale silmnähtavalt! Alguses jooksis ta elutuppa minu juurde, püüdis seltsi leida. Jutustasin temaga, nagu ikka, kuid ta ei leidnud kuidagi asu — jooksis Preili tuppa tagasi. Siis hakkas ta pahandama — et ta räägib endiselt vaid oma keeles, siis väga aru ei saanud, mis talle ei meeldinud, aga igatahes miski tegi teda hirmus kurjaks. Siis jooksis ta uuesti elutuppa, kükitas maha sellele kohale, kus harilikult Tirtsu lamamistool seisab ja patsutas nõudlikult käega põrandale, ise edasi jutustades. Selge pilt — ta nõudis, et Tirts kõige lamamistooliga kohe Preili toast ära toodaks! Hakkasin natuke naerma, kuid seletasin pojale, et beebi on siiski praegu suure õe toas ning kui Kutt soovib, võib nendega liituda - kindlasti on neil ka koos seal tore. Tema aga hakkas vastuse peale nutma. Tol korral siis võtsin poisi hoopis enda seltsi ja proovisin teda õhtusöögi valmistamisse kaasata, kuni õed omavahel tegutsesid.

Edasistel päevadel aga tuli taolisi reaktsioone veelgi. Kord oli Tirts elutoas põrandal oma lamamistekil, kui suurem õde temaga jutustama tuli. Seda märkas vennake ja solvus taaskord. Ronis esmalt nende kahe vahele. Kui see ei aidanud, lükkas väikest õde tõredalt eemale ning hüppas siis suurele õele sülle, võttis kaela ümbert kinni. Preilile tegi asi muidugi nalja ja seda enam ta üritas Tirtsule tähelepanu anda ja Kutti kurjaks ajada — on ju ka kõige suurem meil veel laps, kes teinekord taolistest momentidest hoopis hoogu sisse saab. Nüüd siis ongi mul iga päev parasjagu tegemist — kõigepealt, et Kuti armukadedust natuke summutada ja siis Preilile seletamisega, et ta ei kutsuks meelega selliseid reaktsioone esile. Samas püüda seda kõike teha nii, et igaüks saaks piisavalt head tähelepanu ja nunnutamist. Tahavad nad ju tegelikult ikkagi igaüks igaühele olemas olla - lihtsalt emotsioonid keevad natuke üle.