Foto: Pexels
Või on see vaid kolmelapselistega nii? Või ainult minuga?

Olen nii palju kuulnud, kuidas väikeste laste emad kurdavad, et nende mälu ja mõtlemisvõime on raseduse ja imetamisega kõvasti kannatada saanud, kuid olen pannud selle nende asjade hulka, mida emad ikka teineteisele kurdavad, aga millel mingit sügavamat mõtet taga ei ole. Ikka on ju oma hommikust hajameelsust hea millegi kaela ajada. Pealegi, igasugu muredega on alati sedasi, et hakkad päriselt mõistma alles siis, kui ise neid koged.

Minul sündis märtsis kolmas laps ja täna võin küll kinnitada, et minu ajuga on jokk! Mälu on kui sõelapõhi, mis mitte midagi kinni ei pea. Ja ma olen sellest täiesti šokis! Eelmiste lastega mul seda muret pole esinenud. Ma olen alati olnud täiesti meister-logistik ja -ajaplaneerija. Ma ei jäänud iial kuhugi hiljaks ning mul oli kolm sammu ette mõeldud, kui mõni tähtis sündmus või kokkusaamine tulemas. Nüüd aga ei tunne ma end isegi ära — ja kui piinlik on mul pidevalt end teiste ees vabandada — jubedus! Viimasel ajal alustan tuttavatega plaane tehes juba sellest, et palun arvestage, et mu mälu ei saa usaldada. Ja siis lisan enda õigustuseks, et kunagi olin ma täiesti adekvaatne inimene. Ausõna.

Vahel lohutan end sellega, et teadus olla ära tõestanud raseduse ja imetamise negatiivse mõju naise ajule, aga siis jällegi — mis see tõestus mulle annab? Ma tahan oma mõistust tagasi, öelgu teadus, mida tahes. Või lohutan, et mõni naine kurdab lisaks mälu kaotusele ka hormoonidest tulenevat üliemotsionaalsust ja muud taolist, mida mul ei ole. Õnneks mu mured piirduvad vaid olematu mäluga. Aga ikkagi — minu jaoks on seegi ülisuur probleem.

Kord kurtsin bossile oma muret. Hoiatasin teda, et ma pole enam seesama terav kriit, kes enne dekreeti jäämist, ja vihjasin, et mõistan, kui ta uut mind tööle naastes välja ei kannata. Mina tema asemel ilmselt ennast küll ei kannataks… Ta vastas üle ootuste mõistvalt, et teab, millest ma räägin. Tal on ka mõned lapsed.

Aga see kõik ei lohuta mind ikkagi. Mulle ei meeldi olla selline. Ma vihkan hilinemist ja lubadustest mitte kinnipidamist üle kõige siin ilmas. Ma küll tänaseks olen õppinud oma kehva mäluga arvestama ja panen KÕIK asjad kiirelt telefoni kalendrisse, aga sellega on see jama, et kui mul on millegi kokku leppides või juhtudes parasjagu üks beebi rinna otsas või olen kuskil, kus ei saa momendil telefoni/pastakat kasutada, siis täpselt kolm minutit hiljem ei ole mul enam meeles midagi kirja panna.

Kas mu mälu taastub kunagi? Või pean ma hakkama mingeid harjutusi selleks tegema? Unustan nagunii need ära ju…

Näiteks leppisin ühe võõra inimesega kokku, et saame järgmisel päeval kindlal kellaajal mu kõrvalkvartali nurgal kokku, et saaksin tema käest mõned beebiriided osta. Ma ärkasin hommikul teadmisega, et lähen temaga sinna kokku saama, olin juba välja mõelnud, millal ja kuidas lapsed valmis sätin ja söödan, et õigeaegselt minekule saaksime. Kõik tundus sujuvat, kuni mu telefon helises 5 minutit PÄRAST kokkulepitud kellaaega. Võõras number telefonil tuletas mulle muidugi meelde, et ma ei peaks praegu üldse kodus olema, vaid kokkusaamisel. Kutt oli sel ajal söögitoolis just oma toidukorda alustamas, tirts nuttis täislastud mähkme pärast ja mina korjasin köögist kokku klaasikilde, mis Kuti käest lahtipillatud klaaskausist oli järele jäänud. Ma olin koduriietes, juuksed püsti. Mitte kuhugi minemas. Palusin vabandust, aga nii piinlik oli!

Tegin kord perele õhtusööki. Arvestasin selle valmimise täpselt ajale, mil Härra töölt koju jõuab. Peagi kostuski võtmeklõbin ja ta astus tuppa. Kuna oli üle keskmise väsitav päev olnud, otsustasin sel õhtul teistega mitte süüa, vaid kasutada õhtusöögiaega üksinda vanni lipsamiseks. Andsin Härrale lapsed üle ja läksin ise pesema. Oma mõtetega olin seal oma 20-30 minutit. Kui värske ja natuke selgema meelega vannitoast välja astusin, avastasin, et keegi pole veel õhtustamist alustanud. Selgus, et olin vanni minnes pliidi käima unustanud, millest Härra järeldas, et küllap seal alles valmib midagi ning suundus Kuti tuppa lastega mängima. Mina vannis olles aga sellele üldse ei mõelnud ja nii see õhtusöök meil hukka läkski.

Hea sõbranna saatis mulle aegsasti oma lapse sünnipäevakutse. Mul oli nii hea meel, rääkisin sellest perele ka. Otsustasime, et läheme sinna kindlasti. Panin selle isegi oma telefonikalendrisse kirja, kuna selleks ajaks juba teadsin, et ma ei saa oma mälu usaldada. Ühel õhtul kodus diivanil lesides kirjutas see sõbranna mulle, et kas juhtus midagi — miks me peole ei tulnud? Ma pidin häbist maa alla vajuma, sest juba teadsin, et olen ise jälle mingi käki kokku keeranud. Selgus, et olin kalendrisse märkinud ürituse nädal hilisemaks, kui see tegelikkuses pidi toimuma. Ma ei tea, kas see sõbranna andestab mulle enam kunagi.

Ükskord võtsin Tirtsu elutoa põrandalt, et minna tal magamistuppa mähet vahetama — lõhnas teine pahasti. Mingi aeg avastasin end juba pesu masinasse toppimas ja lõin mõttes endale käega vastu laupa, et pagan küll — unustasin mähkmevahetuse sootuks — teine nüüd peab kannatama seal ikka veel musta mähkmega. Läksin lipates, võtsin uuesti beebi sülle, vabandasin tema ees ette ja taha ning suundusin mähkimislaua juurde. Mähet avades selgus, et tal on all uhiuus mähe. Kes ja millal selle ära oli vahetanud, on endiselt müsteerium, sest ma ei mäleta absoluutselt, et oleksin seda teinud.

Tirtsul oli kirjas arstiaeg. Ma teadsin seda juba eelmisel õhtul ja olin arvestanud, et hommikul kella kümneks pean minema. Tegin kõik tegevused sellest lähtuvalt. Pisut peale kella üheksat leidsin enda eest paberilipiku, kus kirjas, et arstiaeg on kell 9! Mõned kurjemad sõnad mu peas tahtsid valla pääseda. Otsustasin kiirelt arstile helistada, et vabandada hilinemise pärast ning hakkasin juba peaaegu minekule sättima. Kui number valitud ja jutt räägitud, sain vastuse, et teie aeg oli kell 9 küll, kuid seda juba eile hommikul… Enam ei aidanud isegi jooksmine mitte.

Kord pidi Preili kooli viimasest tunnist ära minema, et jõuda laulupeo proovile. Lauluõpetaja oli mulle sellest kirjutanud ja pidin asja Preiliga läbi rääkima, koolis õpetajalt vabastust paluma. Pidin seda kõike “kohe” tegema. Järgmine kord, kui see kõik mulle meelde tuli, oli 15 minutit enne proovi algust, kui mu telefoni kalender hõikas, et viimane aeg on startida, et õigeaegselt kohale jõuda. Preili oli samal ajal koolis ajaloo kontrolltööd kirjutamas, õpetaja ei teadnud asjast midagi. Tänan kõiki kokkusattumusi, et Preili on kiirreageerija, et ajaloo õpetaja väga mõistlik inimene, et me elame südalinnas ja et lauluõpetaja lubas hilineja saali. Taaskord miljon vabandust tuli mul sel õhtul kõikidele teele saata.

Kord unustasin Omniva kulleriga kokkulepitu ja ta oli sunnitud mulle mu paki mänguväljakule tooma. Teine kord unustasin Selveri oma, mistõttu pidin maru kiirelt Kuti kiigelt haarama ja üle tee koju jooksma, et toidukotid tuppa lasta.

Vähemalt korra nädalas unustan märjad pesud pesumasinasse terveks ööks või päevaks ja pean neid seetõttu uuesti pesema. Veel tihemini unustan neid pesema panemast, kuigi olen hommikul mõnele pereliikmele lubanud, et nende tähtsa riideeseme kindlasti päeval ära pesen. Neid kordi ei jõua enam keegi kokku lugeda, kui tihti ma kindla sammuga ühest toast teise marsin, et midagi kindlat seal teha, kuid kohale jõudes pole aimugi, miks ma sinna läksin. Või kui tihti ma välja minnes mõne koti või raha maha unustan.

Tegelikult võiksin ma neid juhuseid siin loetlema jäädagi. Kui nad mul meeles oleksid. Aga noh…