Foto: Pexels
Beebide ja väikelastega ringikäimisel ja üleüldse elamisel tekib planeeritud elu tahes-tahtmata juurde. See annab kindlust neile ja endale ka - kindel päevaplaan hoiab nad rahulikumana, tuttavad olukorrad ja ette arvestatud trajektoorid aitavad asjadel paremini sujuda. Ometi olen ma ise ju hingelt ikka see siuh-säuh inimene ja tunnen täiega, et vahel tuleb kass peale, kui ma tükk aega midagi äkki pole otsustanud ja emotsiooni pealt kuskil käinud.

Ja näen seda Härra pealt ka — ta pole see traditsiooniline pereisa, kes naudiks igal hommikul kella üheksaks tööle minekut ja kell 17 koju tulekut, et siis lapsi kantseldada ja hommikul jälle tööle minna. Ja nüüd mul ongi hirm spontaansuse kadumise ees.

Olen alati see inimene olnud, kes kinnitab, et kõige lahedamad kogemused ja asjad sünnivad spontaanselt. Ma ei saa öelda, et mulle üldse asju ette planeerida ei meeldiks — tahan ikka teatavat kindlust, et mis homme saama hakkab ja millal miski toimub, mulle meeldib, kui asjad on enne viimast tähtaega korras ja kontrolli all. Samas armastan ma siiski spontaansust ja üllatusi üle kõige! Mulle meeldib, et oleme Härraga hästi palju asju otsustanud viimasel hetkel ja ette võtnud toredaid käike, mis pole pikka aega ette planeeritud. Nii sünnivad meie lennureiside otsused sageli vaid paar nädalat enne minekut ja on olnud nii mõnigi kord, kui ööbimiskohad ja transpordivahendid selguvad alles reisimise käigus jooksvalt.

Kuidas siis hoida spontaansust elus? Ega see kahe alla-kahesega kerge ei ole. Võin ju mõelda küll, et mina kodukanaks ei hakka ja käin ikka sama palju ringi, pakin aga lapsed kaasa ja lähen, aga tegelikkus on siiski midagi muud. Iga minek on nii palju kordi väsitavam, kui see enne oli, et lihtsam on istuda diivanile või mängutoa põrandale ja öelda, et ah, ma ei peagi sinna laadale või üritusele tegelikult minema.

Vahel aga võtan end kokku ja sunnin end spontaanseks. Näiteks ühel kesknädalal teatasin Härrale, et tead, mul on nelja seina vahel istumisest juured all ja ma tahan ära. Lähme Hiiumaale — homme! Ise ka imestasin, et ta tuli koheselt mõttega kaasa ning sõitsimegi oma pesakonnaga Hiiumaale — me polnud seal kunagi koos käinud. Olin natuke ärev, et kas lapsed ikka peavad kenasti kolm päeva pidevat autosõitu vastu ja kas saame käiku nautida ka, aga asjatult — kodust eemal on endal ka meel ergas, rutiin seljataga ja nii ka laste rõõmsana hoidmine lihtsam. Kõik sujus imeliselt! Sõitsime saarekese risti-rästi läbi, nautisime suveilma, palju jäätist ja teineteise seltskonda. Tagasisõidul möönsime, et peaks selliseid käike sagedamini ette võtma ja vähem muretsema.

Aga siis jõudsime koju ja Härra läks jälle tööle ja mina jäin jälle lastega koju ja lapsed ärkasid jälle hommikul kell pool seitse ja kell kümme läksime mänguväljakule ja lõunauni ootas jälle kell pool üks jne jne… ja olimegi jälle rattas. Uuesti ja uuesti. Ja kui tuleb isu olla taas spontaanne, siis tuleb ka see justkui planeerides. Mõte, et ma tahan olla spontaanne, ma tahan teha midagi ägedat. Või mõte, et ma kardan selle ägeda kadumist ja planeerin seetõttu midagi. See hirm, et “äkki mulle kasvavad juured alla”, “võib-olla ma pole enam piisavalt spontaanne” või “ma ei taha, et ma muutuksin” tunne. Justkui tahaksin iseendale tõestada, et ma suudan ikkagi olla samasugune siuh-säuh, nagu vanasti, suudan asju äkki teha ja kõikjale minna, ette võtta. Mitte, et see tegelikult oleks alati spontaanne. Vaid ma sunnin end spontaanseks.

Emad, kes olete lastega kodus, saate aru, mida ma mõtlen?