Foto:Scanpix/PantherMedia
Mida teha, et beebit rahustada ja oma pereelu jälle tasakaalu saada? Meil on sulle viis head soovitust.

Kui miski enam ei aita

Kolm kuud. See oli maagiline arv, valgus tunneli lõpus. Kolmandal elukuul hakkab Leon lõpuks paremini magama ega taha enam iga pooleteise tunni järel rinda. Ning mis peamine — ei karju enam nii palju. Seda ütlesid kõik — vanavanemad, sõbrannad, imetamisnõustajad, kelle poole Leoni ema Sindra (nimi muudetud) järgemööda pöördus. Ka lastearst rahustas teda: füüsiliselt on lapsega kõik kõige paremas korras. Aga siis jõudis kauaoodatud aeg kätte, kuid Leoni väike keha oli ikka pidevalt pinges ja nutmine jätkus. Ta ärkas ikka veel vähemalt iga kahe tunni järel üles ning magas vaid umbes kaheksa tundi ööpäevas. Nutmine algas igal pärastlõunal kella viie paiku.

Nutmine, mida ei olnud võimalik vaigistada — ei kõristi, ei mängukella, ei tundidepikkuse süles kiigutamisega. Kuni ema ise nutma puhkes. “Ma olin ahastuses,” meenutab 33-aastane naine, “arvasin, et arst on midagi ikkagi kahe silma vahele jätnud ja Leonil valutab kuskilt. See oli jõuetuse tunne: mu laps tahab mulle midagi meeleheitlikult öelda, aga ma ei saa temast aru. Ja kes peaks teda veel paremini mõistma kui mina?”

Sindra ja tema laps ei ole selle kogemusega üksi. Asjatundjate hinnangul on iga viies laps “kisakõri”. Spetsialistide, näiteks Müncheni imikute uurija Mechthild Papouseki määratluse järgi loetakse sellisteks lasteks need, kes kolme nädala jooksul vähemalt kolmel päeval nädalas vähemalt kolm tundi nutavad.

Lohutamatu nutmine pole ainus, mis vanemates ebakindlust tekitab ja kurnab: Sellega kaasnevad pea alati suured uneprobleemid.

Selles osas, kas tänapäeval on selliseid lapsi rohkem kui varem, lähevad arvamused lahku — igal juhul suhtutakse sellesse fenomeni nüüdsel ajal tõsisemalt. Asjaosaliste õnneks. “Abi otsimine polnud minu jaoks lihtne,” meenutab Sindra, “see tundus nagu enda süüdi tunnistamine: sa said lapse ning ei saa nüüd hakkama.” Levinud, kuid ebakindel gaasivalude teooria teda ei veennud — ka uuemad meditsiiniuuringud ei suuda tõestada rohke nutmise ja seedeprobleemide vahelist seost.

Väike õrnuke

Ühes asjas on imikute uurijad, arstid ja ravitsejad ühel nõul: nutvatel imikutel on “regulatsioonihäire”. See tähendab, et pidevalt nuttev imik on äärmiselt tundlik ning seetõttu kergemini ärrituv kui teised imikud. Sarnaselt täiskasvanuga, kes ei suuda pärast emotsionaalselt liigutavat filmi magama jääda, võib ülitundliku imiku jaoks olla liiga palju juba see, kui teda mähkimislaual liigutatakse. Nii et loomuse küsimus? Ka, kuid mitte ainult. Ükski nuttev imik ei sarnane teisega. On terve rida tegureid, mis võivad tekitada kõrgendatud tundlikkust. Eelkõige koormavad sündmused raseduse või sünnituse ajal.

Sindraga juhtus nii: algul läks sünnitus nagu õpiku järgi, kuid siis tekkis pärast 12 tundi valusid seisak. Arst soovitas teha erakorralise keisrilõike. “Nii mina kui ka mu elukaaslane nutsime pettumusest,” meenutab Sindra. See šokk küll kadus kiiresti pärast seda, kui ämmaemand vanematele last näitas (“Minu elu kõige õnnelikum hetk!”), kuid juba haiglas torkas värskele emale silma, et tema laps on teistest rahutum. Ta avastas üsna pea, et Leon jäi enamasti hästi magama vaid rinnal olles. Ta oli aga kuulnud, et rinnal magamist ei tohi lasta harjumuseks kujuneda. See tekitas Sindras veel rohkem ebakindlust. “Mul oli juba raseduse ajal kartus midagi valesti teha, valesti süüa või midagi muud kahjulikku teha,” räägib ta. “Leoni rahutus muutis mind veel eriti närviliseks — ning see kandus omakorda temale üle. See oli nagu pidev eksamiolukord.”

Kuulake sisemist häält

Isa tegi kõik, et ema ja last toetada ning võttis enda õlule kogu majapidamise ning jäi keset tormi rahulikuks. “Märkasime, et oleme hea ja tugev meeskond, mis muutis meid veel lähedasemaks,” meenutab Sindra.

Ebakindlamatele suhetele võib see hoopis kahju teha: kui närvid on läbi, tekitab iga vale sõna vihapurske. Nii üksteise kui ka lapse vastu. Sest jõuetus võib väljenduda agressiivsuses. Leoni ema leidis väga kiiresti viisi sellega toime tulemiseks. “Mõnikord ajas tema nutt mind lihtsalt hulluks. Siis oli viha pea sama suur kui kaastunne. Sellistel hetkedel läksin lihtsalt teise tuppa ja tagusin patja.”

Nutvad imikud satuvad aga tihti ka väärkohtlemise ohvriks: meeleheites ja üleväsinud emad teavad, et soov röökiv pamp kätte võtta ja teda raputada muutub vastupandamatuks. Imiku jaoks on see eluohtlik.

Lõpuks jõudis Sindra oma lapsega nõustamiskabinetti. Seal õppis ta eelkõige seda, et tuleb kuulata oma sisehäält. “Raamatute ja lähikonnast saadud nõuannete mitmekesisuse tõttu olin täielikus segaduses,” räägib ta. “Nõustamise ajal sain üsna kiiresti aru, et võin usaldada oma sisetunnet.” Lapsel rinnal magama jääda lubada, laps oma voodisse võtta — miks mitte, kui see tulemust annab? Selliste asutuste põhieesmärk on emade toetamine. Et emad saaksid end tühjaks rääkida, mis on emale sama vajalik, kui silitused ja muud rahustamistehnikad lapsele.

Eestis tegutsev Caritase nõustamiskeskus on noorte emade aitamiseks kogunud kokku nõuanded, kuidas oma nutvat beebit kõige paremini rahustada.

• Rütm, heli ja liigutused

Kui kõike muud on juba proovitud ja beebi nutu põhjuseks ei saa selgelt olla nälg ega valu, siis mõjub kestev rütmiline õõtsutamine ja ümisemine beebile rahustavalt. Beebit aitavad rahustada laulmine, muusika mängimine, kiigutamine, beebiga ringi jalutamine ning beebi patsutamine kas seljale või tagumikule. Mõned emad on avastanud, et beebit aitab rahustada tolmuimeja heli, nõudepesumasina vaikne undamine või sisse lülitatud juuksefööni hääl. Igasugune rütmiline heli aitab viia lapse tähelepanu eemale sellest, mis teda parasjagu häirib.

Beebi kiigutamise parimaks rütmiks on kiigutamine kiirusel ca 60 korda minutis. Kui sellest aeglasemalt kiigutada, kaob tavaliselt kiigutamise rahustav ja tähelepanu eemale juhtiv mõju. Nii et kui kiigutamise ajal nutt ei lakka, püüa kiigutada last pisut kiiremas tempos.

• Imemine

Seni kuni lapse nälga ei tunne, aitab luti või sõrme imemine lapsel hõlpsasti rahuneda. Luti kasutamise osas esineb ka erimeelsusi — mõne beebi puhul ei ole sellest kasu, teistele jälle on ta väga rahustav. Tasuks lähtuda sellest, et lutt ei lahenda kõiki muresid. Vanemad ei tohiks lapsele automaatselt iga nutmise ajal lutti suhu suruda, vaid järele uurima, kas beebil on parasjagu mingeid muid täitmata soove või vajadusi. Näljast last lutt ei lohutagi, ka valule ei too lutt leevendust. Lutti tuleks kasutada viimase lahendusena, kuid kui lutt last rahustab, ei ole põhjust lapsele lutti mitte anda. Paljud lapsed eelistavad lutile sõrme imemist ja paljud lapse imevad sõrme juba ema kõhus olles. Vahel, kui lutti ei ole käepärast, võib beebile viimase lahendusena ta enda sõrme luti asemel suhu panna.

• Soojus

Beebidele meeldib soojus. Kui beebi näib nutvat ilma selge põhjuseta, võib soojemalt riietamine või katmine olla lahenduseks. Toad peaks olema tavaliselt temperatuuriga vahemikus 20 kuni 22 kraadi. Soojast toast hoolimata võib beebi tahta teki siise mähkimist või süles hoidmist, eriti kui ta toitmiste vahepeal üles ärkab.

• Linasse mähkimine

Mähkimistekk või -lina meeldib paljudele beebidele, aga on ometi neidki, kes selles olla ei taha. Linasse mähkimiseks aseta beebi diagonaalselt väiksele linale või tekile ja mähi vasem ning parem tekinurk ümber lapse keha. Tõmba beebi käed küünarnukkidest ülespoole ja torka nad õrnalt mähkimisteki sisse. Vanemad beebid võivad soovida, et nende käed jääksid vabaks. Lõpetuseks tõmba teki alumine lahtine nurk võimalikult üles ning torka mähkimisel tekkinud kihtide vahele.

• Kuidas aidata lapsel öösel magada

Paari esimese elunädala jooksul peale sündi on beebi une- ja ärkvelolekumuster enamasti etteaimamatu. Beebi magab niipalju kui tal und jätkub ja on seejärel ärkvel seetõttu, et und parajasti ei ole. Ehkki ema ei saa selles etapis midagi olulist beebi magamisharjumuste juures muuta, on siiski võimalik teha algust katsega aidata beebil hakata eristama ööd päevast ning suunata tema ööpäevarütmi. Olgugi et beebi magab esialgu nii päeval kui ka ööl, saab ema (ka iseenda öise une huvides) hakata last harjutama magama edaspidi rohkem just öisel ajal, kui tal hakkab kujunema kindlam režiim.

Näpunäited põhinevad kõik asjaolul, et ema käitumine öö- ja päevaajal peab olema eristatav. Kui beebi on ärkvel päeval, teeb ema oma toimetusi ühtviisi, ja kui ta on ärkvel öösel, teeb ema oma toimetusi teistviisi. Ja samuti saab ema käituda beebi uinaku ajal ühel moel siis, kui on päev, ja teisel moel siis, kui on öö. Öösel on toas vaid hämar valgus ja emagi räägib tasase häälega, päeval võib beebi ümber olla aktiivne askeldamine.

Ka Leoni ööd on nüüd rahulikumad. Ta ärkab ka viiekuusena iga kahe ja poole kuni kolme tunni järel üles, kuid jääb pärast söömist uuesti magama. “Muidugi olen veidi kade, kui kuulen, kuidas mõni ema kuus tundi järjest magada saab. Aga Leon on sellegipoolest väga tore väike isiksus. Ma naudin elu koos temaga nüüd palju rohkem.” Järgmiste laste saamise soov ei ole tal üle läinud: Leon peab endale kindlasti ka venna või õe.