Et laps vaataks otse

Kõõrdsilmsus ehk strabism tekib kahe silma koostööhäirete tagajärjel, paljudel juhtudel on tekkepõhjus teadmata. Umbes pooltel kõõritavatel väikelastel on strabism tekkinud mõni kuu pärast sündi, seda nimetatakse kaasasündinud kõõrdsilmsuseks. Kui kaks silma ei fokuseeri sama kujutist ühtemoodi, kohaneb aju ühte kujutist ignoreerima. Seisundi kestmisel hakkab see silm, mille kujutist aju ignoreerib, halvasti nägema, s.t tekib “laisk silm” ehk amblüoopia. Amblüoopiaga kaasneb sageli ka kõõrdsilmsus. Strabismi tekkepõhjuseks võivad olla ka mitmed teised nägemisteravuse langusega kulgevad lapseea silmahaigused.

Kuidas kõõrdsilmsust ravitakse?

Laste kõõrdsilmsust ravides püüame taastada silmade koostöövõime, likvideerida tekkepõhjuse, s.t parandada nägemisteravust prillide ja paremini nägeva silma kinnikatmisravi abil. Üksikutel juhtudel on võimalik kõõrdsilmsust korrigeerida pluss-, miinus- ja/või prismaprillide abil. Kui silmade nägemisteravused on võrdsed ja kõõrdsilmsus püsib, on ravi kirurgiline.

Kui poest on raske lapsele prille leida, mida teha?

Minu praktikas pole olnud ühtegi last, kelle ravimine oleks pooleli jäänud selle tõttu, et prille ei leitud. Rohkem on vanematel probleeme paremini nägeva silma kinnikatmisega. Väikelapsele on selle vajalikkust sageli raske selgitada.

Millises vanuses lapsele tehakse operatsiooni?

Operatsiooni näidustused olenevad kõõrdsilmsuse vormist ja seda tehakse nii imikutele kui ka igas eas täiskasvanutele. Reguleeritakse silma paiknemist silmakoopas vastavate silmamuna liigutavate lihaste nõrgendamise või tugevdamise teel. Eesmärgiks on, et kaks silma liiguksid paralleelselt, vaataksid otse, mis mõningatel juhtudel taastab ka silmade koostöö.

Millised on operatsiooni tulemused ja riskid?

Tulemused olenevad kõõrdsilmsuse vormist. Kui on tegu paljude silmalihaste halvatusest tingitud strabismiga, ei ole silmade liikuvust alati võimalik taastada. Sageli tuleb rahuldava tulemuse saavutamiseks korduvalt opereerida. Normaalsete lihasfunktsioonide korral on võimalik saavutada hea tulemus tavaliselt ühe kuni kahe operatsiooniga. Nagu kõikide operatsioonide puhul võib ka kõõrdsilmsuse operatsiooni järel tekkida silma põletik. Seda aga esineb harva ja on üldjuhul ravitav. Väga halvasti nägeval (nägemisest mitteosavõtval) silmal pole põhjust otse püsida ja ta võib ka pärast operatsiooni uuesti kõõritama hakata. Üsna sageli püsib ta siiski aastaid otse.

Nägemisteravust need operatsioonid ei mõjuta, sest ei haara silma optilist tsooni. Vahel on pärast operatsiooni vaja korrigeerida prillide klaasitugevust. Tüsistustevaba meditsiini pole aga olemas: strabismi lõikuste puhul on ebaõnnestumised seotud põhiliselt silmade liikuvuse probleemidega, mida on tavaliselt võimalik korduvlõikuse abil parandada.
Operatsioonijärgsete tüsistuste vältimiseks tuleb väga täpselt täita arsti korraldusi: tilgutada põletikuvastaseid silmatilku, kanda või mitte kanda prille, teha silmade koostööd treenivaid harjutusi jne.

Mida peaksid vanemad seoses operatsiooniga arvestama?

Koolilaste vanemad peavad arvestama, et laps puudub koolist operatsiooni päeval ja selle järel ühe nädala, sportida ei tohi kaks nädalat. Lugemist-kirjutamist, televiisori ja arvuti vaatamist see operatsioon ei sega.

Kas laps jääbki prille kandma?

Kui laps kandis prille enne operatsiooni, siis tavaliselt jätkab ta nende kandmist ka pärast seda.

Kuhu tasub kõõrdsilmsuse raviks pöörduda?

Silmade koostöö- ja liikuvushäirete diagnostika ja raviga tegeldakse Ida-Tallinna Keskhaigla silmakliinikus ja Tartu Ülikooli Kliinikumi silmakliinikus. Meie haiglas on järjekorrad nii arsti vastuvõtule kui ka operatsioonile umbes kaks kuud.

OPERATSIOON EHMATAS, KUID AITAS

Katre Saar pani tähele, et tema paarikuune poeg Artur vaatab kõõrdi. Lastearst lohutas, et tegu on beebide iseärasusega, mis silmalihaste tugevnedes ära kaob. 10kuune Artur vaatas aga ikka nii, et parema silma silmamuna vajus aeg-ajalt sisenurka ja laps kallutas ebatavaliselt pead sinna suunda, kus ta midagi näha tahtis. Ema läks poisiga silmaarsti juurde.

“Arst märkas lisaks mõlema silma kõõrdsilmsusele värelusi, mida mina ei osanud kuidagi tähele panna, ja kahe silma koostöö puudumist. Värelused ilmselt takistasid normaalset silmade arengut. Arst andis meile koju kaasa õpetussõnad. Katsin iga päev lapse tervema silma 30 minutiks spetsiaalse plaastriga kinni ja kõõrdsilmsema silmaga püüdsime teha harjutusi. Silmamuna pidi liikuma silma välisnurka, kusjuures pea pidi olema võimalikult paigal, et silma liikumist näha oleks. Abivahenditena kasutasin mänguasju, mis Arturi tähelepanu köitsid.

Harjutusi oli aga kaunis raske teha, sest 10kuune laps ei püsi kuidagi paigal ja ebameeldiv kate silmal segas teda. Paari nädala möödudes pikendasime plaastriga kinnikatmise aega kuni tunnini. Artur muutus ka iga päevaga kavalamaks ja oskas kerge liigutusega plaastri silmalt eemaldada.

Kui poeg sai aastaseks, kirjutas silmaarst välja prillid, kuna plaastriga kinnikatmine ei olnud olukorda parandanud. Ka prillidega saime kaasa katte, mida tervema silma ette panna, et nõrgem silm rohkem pingutaks. Õnneks harjus Artur prillidega kiiresti, kuid ka need ei parandanud olukorda. Paari kuu möödudes tegi arst ettepaneku operatsiooniks.

Trauma oli suur

Artur oli 1,5aastane, kui operatsioonile läksime. Paar päeva hiljem kahetsesin kohutavalt, et lapsele sellise trauma põhjustasin. Ta ju ei mõistnud, mis temaga oli juhtunud. Ta tahtis silmi sügada, aga seda ei tohtinud lasta tal teha, et haavu kogemata mitte lahti tõmmata. Silmad olid mädased ja punetasid. Õnneks oli abi silmatilkadest, mille panek oli omaette katsumus, kuid need tõid leevendust ning mäda ja punetus kadusid.

Praegu, aasta hiljem, ma operatsioonile minekut ei kahetse. Pärast taastumist hakkas Artur jälle prille kandma – need aitavad silmamunadel õiges asendis püsida.

Nagu väike professor

Silmaarst on Arturiga väga rahul, kõõrdsilmsuse nurgad on väikesed ja silmad vajuvad ära vaid siis, kui pikka aega pole prille kandnud. Seda juhtub aga harva, sest poiss ise pole nõus eriti prillideta olema. Õhtul pärast vanni oleme need vahel ette panemata jätnud ja siis näen, kuidas lapse silm tahab ära vajuda. Kahe silma koostöö puudumine pole samuti Arturile eriliseks takistuseks osutunud, sest õnneks kasutab ta piisavalt mõlemat silma ja aja jooksul võib ka kahe silma koos kasutamise ära õppida. Kuigi, nagu silmaarst ütles, lendurit temast ei saa ja silmade vaatenurk on kitsam kui tavanägijatel, aga elus midagi tegemata ometi ei jää.

Viimasel ajal on hoopis probleemiks saanud lasteprillide väike valik. Lasteaias mänguhoos kipuvad aisad või muud osad ikka purunema, mistõttu varuprillid peavad alati olemas olema.
Omavahel kutsume Arturit professoriks. Tore on teda oma mänguasjade keskel rõõmsa ja heatujulisena tegutsemas näha, mis siis sellest, et prillidega ja natuke erineva vaateulatusega kui teised lapsed.”