Hanna-Liina Võsa: "Olen leidnud endas rahu ja stabiilsuse. Eks Otto tundis selle ära ja oligi valmis ilmale tulema."

Oma praeguse elustiili juures, olles pisikese Otto ema, ei tunne Hanna-Liina Võsa (35) vähimatki tüdimust või väsimust, ammugi mitte kõrvalejäämist “päris elust”.

“Mul ei ole millestki ilmajäämise tunnet. Ma olen saanud väga palju reisida ja elada iseendale. Nüüd on minu jaoks uus ja huvitav väljakutse see, et peangi olema rutiinis ja vastutama ühe väikese inimolendi eest. Ja kui ma sellega hakkama saan, olen enda üle uhke.”

Suure hooga pöörelnud karussellilt tuli Hanna-Liinal maha astuda päevapealt: hommikul andis ta septembris avatud omanimelises muusikalikoolis tunde, järgmisel varahommikul oli aga juba pisikese Otto ema. Nii ei jäänud pisipõnni issil, Hanna-Liina elukaaslasel Christer Saalistel (37) üle muud, kui kesknädala kiirel tööpäeval kõik muu unustada ja välgu­kiirusel lapsele vajalikke asju ostma rutata ning tema saabumiseks kodu ette valmistama asuda.

“Meil oli enne haiglasse minekut olemas vaid lapsekäru, kõige muu soetamise olime lükanud viimasele hetkele, aga Otto otsustas ilmale tulla kolm nädalat varem, kui ette nähtud,” lausub Hanna-Liina talle omase muretusega, samal ajal pisipoja gaasivalude leevendamiseks tal kõhtu silitades.

Otto on vana rahu ise, korraks puuksutab, imeb mõnuga lutti ja uurib oma suurte silmadega emme nägu. “Mulle tundub, et ta on hakanud just täna mind ära tundma, see on täiesti uus pilk ta silmis,” kilkab Hanna-Liina rõõmsalt ja lisab kohe: “Ta on tõesti tubli, laseb mul öösel kenasti magada ega nuta eriti. Ainult siis, kui on suuremad gaasivalud. Siis ka nuttis, kui ma läksin esimest korda uuesti kooli tundi andma ja jätsin ta issi hoolde. Ju tal oli söömis­aega enne minekut väheseks jäänud ning kõht läks tühjaks. Aga teine kord sujus juba kenasti.”

Harjumine koduse rutiiniga

Ehkki lapseootuse uudis tuli Hanna-Liinale varakevadel üllatusena, oli ta selleks oma hinges valmis juba üsna ammu. Christeriga on nad koos elanud kolm aastat, neist viimased kaks oli Hanna-Liina vaikselt harjutanud ennast perenaise rolli ja igapäevarutiiniga. “Ühel hetkel mul lihtsalt ei olnud enam seda varem kummitanud tunnet, et igal pool mujal, kus mind parajasti ei ole, on parem. Ju ma olin lõpuks leidnud endas rahu ja stabiilsuse. Eks Otto tundis selle ära ja oligi valmis ilmale tulema.”

Need tunded, mis järgnesid kahe triibu nägemisele rasedustestil, on Hanna-Liinal siiamaani selgelt meeles. “Olin etenduste tõttu Tamperes, hotellitoas, ja mäletan väga segast tunnet – näol oli õnnelik naeratus, aga samas mõtlesin kogu aeg sellele, et mis siis nüüd saab.” Ajakava oli kuni suveni tihedalt täis etendusi nii Eestis kui Soome rahvus­ooperis. “Eks ma hakkasin kohe arvestama, kui kiiresti kõht kasvab ja kuidas ma suure kõhuga oranžis trikoos lavale lähen…” meenutab Hanna-­Liina peas keerelnud küsimusi.

Christeriga jagas ta uudist alles siis, kui koju Tallinna jõudis. “Ooo? Hmm, väga tore!” hüüatas Christer. Mehe rõõmus hüüe võttis Hanna-Liinalgi kohe pinged maha. Lapsest oli neil küll juttu olnud, kuid seni üsna kaudselt, ilma ajalise määratluseta. Siiski tunnistab Hanna-Liina, et mingeid eriliselt ülevaid tundeid, millest vahel räägitakse, tal ei tekkinud. “Algusest peale oli selline hästi päris tunne, reaalne elu. Ja ma ütlesin kogu aeg lapsele, et ta oleks vintske sell ja minu töötempole ikka vastu peaks.”

Esimesel kolmel kuul ei tahtnud Hanna-Liina lapseootusest kellelegi väljaspool pereringi veel rääkida, teatris jagas ta uudist vaid riietajatega, kes ta kasvavat kõhukest pideva õmbluste järeleandmisega varjata aitasid. Ka lavale minnes pidi alatasa mõtlema, millises asendis tuleks nüüd seista, et kõht välja ei paistaks. “Vaatasin alatasa telefonist, millisel rasedusnädalal kui suur kõht olema peaks, ja arvestasin, kas ma vean ikka 18. maini välja, kui pidi olema viimane etendus,” meenutab Hanna-Liina.

Söömist ta “ülekosumise” hirmus siiski ei piiranud. “Sõin nii palju, kui tahtsin, aga jälgisin, et taldrikul oleks võimalikult värviline menüü. Kui muidu olen suur maiasmokk, siis šokolaadi­isu kadus mul hoopis ära ja pole siiamaani tagasi tulnud.” Lõpuks said kõik teatritükid kenasti tehtud, vaid kahes viimases “Ooperifantoomi” etenduses asendas teda Maria Listra.

Umbes kuu pärast lapseootusest teadasaamist võttis Hanna-Liina vastu veel teisegi väljakutse – luua omanimeline muusikalikool. See tähendas aga, et kogu suvi tuli tõsiselt tööd rügada: kooliruume ette valmistada, paberi­majandusega tegeleda, lapsi üle kuulata ja kooli vastu võtta ning õppeaasta avaaktust korraldada. Õnneks sai kõik õigeks ajaks valmis.

Perekooli loengusse ei jõudnud

Otto pidi sündima 10. oktoobril, aga otsustas ilmale tulla 22. septembril. “Mul oli päeval koolis kaks tundi, pärast läksin Tacoga koerteparki, õhtul hilja koju tulles tundsin aga kummalisi valusid – justkui oleks liiga palju õunu söönud. Jalutasin viis tundi mööda tuba ringi, kuni hommikul kell seitse ütlesin Christerile, et vist tuleb ikka haiglasse minna,” kirjeldab Hanna-Liina toda viimast päeva.

Haiglasse jõudnud, pani ta oma paberid letile ja lisas, et ega ta enam püsti ei saagi. Kuna ämmaemand arvas, et küllap paar tundi on veel sünnituseni aega, tõttas Christer poest jooksuga hommikusööki tooma. Tund hiljem tagasi jõudes ulatati talle aga juba käärid nabanööri läbilõikamiseks. “Mulle tegelikult nii meeldis, et sünnitus oli hästi intiimne ja juures olidki vaid ämmaemand ning õde, ei mingit õppegruppi, nagu ma olin kartnud,” lausub Hanna-Liina lõbusalt ja tunnistab, et just sellisest sünnitusest koos kogenud ämmaemandaga ta oligi vargsi unistanud.

Nii et jõudnud Hanna-Liina ka esimesse perekooli loengusse, kuhu ta oli end kirja pannud. Loeng pidi toimuma just samal päeval, kui Otto ilmale tuli. Mis ei tähenda kaugeltki seda, et Hanna-Liina emaks olemisega kohe hätta oleks jäänud. Ta ise arvab, et on juba oma olemuselt muretu ning see väljendub ka ema­rollis. “Eks see ole nii pluss kui ka miinus, aga ma tõesti ei oska ette muretseda. Vahel ununevad mõned asjad maha, kui oleme ennast kuhugi minema sättinud, aga õnneks midagi hullu ei ole veel juhtunud. Mõtlen, et kui tuleb näiteks palavik, siis ma lihtsalt jooksvalt vaatan, mis saab. Eile tekkis aga küsimus, kas imik võib vett juua. Guugeldasin ja selgus, et pooled ütlevad “ei või”, teised jälle, et võib. Aga me siiski andsime Ottole natuke keedetud vett ja kõik on korras,” kirjeldab noor ema.

Müstiline nimelugu

Mõned lapsekasvatamise tarkused jäid Hanna-Liinale meelde USAst, väikeste lastega sõbranna juures elamise ajast. “Tema pool ma ikka jälgisin, kuidas käib vannitamine ja kuidas hoida lapsi tegevuses.” Talle on Hanna-Liina nüüd tõesti vahel helistanud, et tarka nõu küsida, sest ühelgi teisel lähedasel sõbrannal peale pinginaabri praegu beebit ei ole. Enamasti saab Hanna-Liina hakkama omaenese tarkusega. Siiski, köögilaual on tal kaks raamatut: üks eesti “Beebilausuja saladused” ja teine ingliskeelne “The New Contented Little Baby Book”.

Raamatuid lehitsedes tõdeb Hanna-Liina, et kolmandikust kaugemale pole ta nende lugemisel jõudnud. “Kõik emad on erinevad ja kõik õpetused emaks olemisest samuti. Kui ma raamatust loen, et laps tuleb panna magama just sel kellaajal ja tuba peab olema kottpime, siis ma ei suuda elu seeski seda järgida, see õpetus on minu jaoks liiga raamides. Aga kui teises raamatus soovitatakse emadel võtta endale vaba aega ja planeerida kasvõi üks juuksuriskäik, siis see sobib mulle kenasti,” naerab Hanna-Liina. Ta usub, et temast saab rahulik ja spontaanne ema, kes ei külva kindlasti last üle mänguasjadega. “Pigem saab ta mängimiseks ühe puulusika või issi haamri.”

Esimese eesnime sai pisipoeg kunagise vastu­panuliikumise juhi Otto Tiefi järgi, kuna laps sündis vastupanuliikumise päeval. Lisaks kandsid seda nime nii Hanna-Liina kui ka Christeri vanavanaisa. Teise eesnimega oli aga lugu hoopis iseäralik. Elieli nimi oli jäänud Hanna-Liinale silma Helsingis Mannerheimi tänaval jalutades, kus on sellenimeline bussipeatus. “Mulle tundus see kuidagi nii ilus helisev ja minu jaoks lausa märgiline nimi, sest olin just saanud teada lapseootusest. Siis mõtlesingi, et kui sünnib tütar, võiks ta just seda nime kanda. Pärast aga selgus, et see on hoopis mehenimi!”

Kodus rääkis ta Christerile vaimustusega, et leidis ühe väga ilusa nime – Eliel. Mees vastas justkui möödaminnes: “Jah, päris ilus.” Järgmine päev koju tulles teatas aga tähtsalt, et teab ühte väga ilusat nime, mida kandis geniaalne Soome arhitekt, kes on muu hulgas projekteerinud nii Helsingi raudteejaama kui ka Tartu Pauluse kiriku – see on Eliel! (Eliel Saarineni järgi – toim). Hanna-Liina oli esiti üllatunud ja märkis moka­otsast, et just seda nime oli temagi ju maininud, aga Christer ei mäletanud tuhkagi. “Ju ta tahtis lihtsalt nime leidmise au endale võtta, aga tegelikult on see minu avastus!”

15 aastat ootamist

Seevastu pikaajaline mälu on Christeril palju parem kui Hanna-Liinal. Ehkki Christer oli lapsest saadik oma vanemate ja lähisugulaste töö tõttu kasvanud üles Estonia teatri lava taga ja saalis, puutus ta Hanna-Liinaga esimest korda lähemalt kokku hoopis siis, kui töötas Viimsi restoranis Paat. See oli viisteist aastat tagasi. Ühel päeval saabus restorani pärlikeega uhke kaunitar, kes oli parasjagu pirtsakas ja isegi ei naeratanud, kui Christer talle jäätise välja tegi. Hanna-Liina seda kohtumist ei mäleta. Christeril jäi aga miski sügavalt hinge kriipima. Kolm aastat tagasi otsustas ta oma teismeikka jõudnud, varasemast kooselust sündinud tütre Arabella tagantutsitamisel teha otsustava sammu.

“Ta astus lihtsalt Estonia teatri taga põõsast välja ja sellest hetkest me olemegi koos,” naerab Hanna-Liina nende tutvumist meenutades. Tegelikult oli Christeri samm palju suure­joonelisem: Estonias muusikali “Mees La Manchast” vaatamas käinud noormees saatis etenduse lõppedes Hanna-Liinale lavale sada valget roosi ja uhke šampanjapudeli. Ja jäi teda teatrihoone taha ootama, et oma südamedaami ka isiklikult tänada. Hanna-Liina oli parajasti üksik. Enne Christeri ootamatut “udust välja ilmumist”, nagu ta ise seda nimetab, oli ta elanud läbi mitu õnnetult lõppenud suhet. “Ameerikast tagasi tulles tundsin end väga õnnetuna, sest olin oma sealsest elukaaslasest lahku läinud. Siis olin korraks hästi rõõmus ja siis taas väga õnnetu. Seejärel olin üldse päris pikalt üksi ja käisin sel ajal oma kodulähedases restoranis-­kohvikus Klaus, kus istusin alati akna all lauas, jõin cappuccino’t ja kirjutasin luuletusi.”

Seda, et Christer Klausiga seotud oli, sai Hanna-­Liina aru alles siis, kui mees pärast etendust talle tee peale ette astus ja ütles: “Seni oled sa käinud minu juures, nüüd tulin ma sinu juurde. Kui sa tahad kogu elu head cappuccino’t juua, tule minuga!”

Hanna-Liinat hakkas huvitama, mis kummaline tegelane see mees ikkagi on. “Sellest ajast peale me siis olemegi temaga maid jaganud,” muheleb Hanna-Liina.

Nagistamine kuulub elu juurde

Kuna Christer on suure osa elust töötanud restoraniäris, on ta köögikunstis väga nõudlik. “Ma ikka toimetan pliidi ümber kogu aeg, aga kiidusõnu ma väga tihti ei kuule, sest kokkamine ei ole mu kõige tugevam külg,” naerab Hanna-Liina. “Aga kuna Christer ise ka kodus süüa ei tee, siis ta lihtsalt peab sööma minu tehtut. Päris kohvikusöök see ei ole, aga nälga me ei jää.” Samas ta teab, et kui mõni toit on tal tõesti hästi välja kukkunud, siis tuleb ka mehel suust: “Oo, see on maailma parim!” Aga vahel tuleb tal kuulda ka: “See ei tule sul kohe üldse välja!” Kuid Hanna-Liina on sihikindel ja proovib muudkui edasi. Eriti hästi kukuvad tal välja koogid, iseäranis Prantsuse õunakook.

“Kindlasti on palju suhteid, kus on ideaalsem sobivusparameeter ja vähem nagistamist, aga samas on meil mingi ühine nähtamatu tsoon ja märgid, mida me loeme ühtemoodi,” kõneleb Hanna-Liina enda ja Christeri kooslusest. Tõdeb, et on olnud mitmeid kordi taevalikes suhetes, mis aga kõik on lõppenud õnnetult. “Näen ka oma vanemate pealt, et õnnelik suhe ei tähenda alati käest kinni päikeseloojangu vaatamist. Eks nemadki on omavahel üksjagu nagistanud, aga on ikka koos ja õnnelikud. Ma arvan, et filmilikust romantikast palju tähtsam on see, et sa toetad kaaslase püüdlusi ja annad talle vabaduse oma eesmärkide poole liikuda.”

Kas teadsid, et tellides digiajakirja, on sulle mugavalt kättesaadavad ka arhiivilood?