Siiri lugu

Räägin küll lapsele, et ega see haigus teda halvemaks ei muuda aga ka tema näeb ju teiste reaktsiooni ja tunneb seda halvustavat suhtumist või etteheiteid. Sellepärast on ka tüdruk minu käest küsinud „Emme kuna mul see haigus ära läheb?” ja „Emme miks mul peab see haigus olema?”. See on see koht, kus tuleb ikka pisar silmanurka küll. Kui arstidki ei oska sellele vastata siis kuidas minagi peaks oskama.

Tegelikult häiribki teinekord haigusest enamgi teiste inimeste suhtumine. Ikka räägin lapsele, et kedagi ei tohiks halvustavalt vaadata või halvasti suhtuda lihtsalt selle pärast,  et teisel on mingi haigus. Me kõik oleme ju mingit moodi erilised, lihtsalt osa inimesi on erilised ka oma haiguse tõttu. 

Mulle on ka öeldud, et teiste suhtumisest ei tohiks lasta ennast häirida ja et last tuleb kaitsta. Nagu ma seda ei teeks! Kui keegi pöördubki minu või mu lapse poole halvustavalt, siis olen ma alati nagu emalõvi last kaitstes  kohal. Toon ka mõned näited. Mulle on tuldud väga kurjal ja etteheitval toonil sõnu peale lugema, et miks olen lasknud...