Lapse esimestel elupäevadel on kehakaalu langus turvaline ja loomulik protsess. Raseduse ajal tekib rindadesse ternespiim lapse toitmiseks esimestel elupäevadel, kuni ema keha käivitub ja hakkab tootma juba suuremas koguses küpsemat emapiima. Ternespiima on küll koguselt vähe, kuid ta on lapsele väga väärtuslik ning selle asendamine muu toiduga on risk lapse tervisele. Näljase lapse sage imetamine kiirendabki ema piima koguste suurenemist. See, et laps kaotab esimestel päevadel kaalu ja emal pole veel palju piima, ei tähenda, et last peaks kuidagi teisiti toitma. See ongi normaalne olukord. Tuleb ainult jälgida, et laps õpiks õigesti rinnast piima kätte saama ning pakkuda talle harjutamiseks palju võimalusi. Loomulikult võiks jälgida, et lapse sünnikaal taastuks 2 nädala vanuseks.

Sagedasti tekitab vanemates kahtlusi ka lapse soov sagedasti imeda. Imemisvajadus on aga esimesel eluaastal suur ja rinna imemine tagab lapsele läheduse emaga ning hiljem elus vajaliku turvatunde ja enesekindluse. Muidugi oleks lihtsam kasvatada last, kes sööb 5 korda ööpäevas ja kogu vahepealse aja magab. Nii pole see aga kunagi olnud. Lapsed vajavad arenguks palju intensiivsemat suhet emaga. Seepärast võibki rinnaga toitmiseks kasutada alguses pea kogu lapse ärkveloleku aega. Praktikas imevad rinnalapsed päeval enamasti 1,5 — 2 t tagant ning öösel veidi harvemini. Rinnapiima võib imeda kasvõi iga poole tunni tagant — see imendub kiiresti ning iga imetamiskord tellib ema rindadesse uut piima juurde. Just niiviisi ema piima kogus suurenebki ja laps saab järjest rohkem süüa. Iga kord, kui emale tundub, et tal on vähe piima, võiks last lihtsalt rohkem rinnal hoida ja piima kogus kasvab juba paari päevaga.

Tihti on emade kahtluste põhjuseks lapse rahutus ja nutt, mis algavad peamiselt kolmandast elunädalast. See ei tähenda aga alati nälga. Lapsed nutavad ka täis kõhuga. Nad nutavad, kui ema on kaugemal või väsimusest või siis, kui allaneelatud õhk teeb kõhus haiget. Enamus lapsi on õhtuti rahutumad ja rohkem ärkvel, aga ka see ei tähenda, et nad vajaksid midagi muud, kui rinda, mis lisaks toidule ka rahustab, lõdvestab ning aitab uinuda. Tegelikkuses on väga vähe lapsi, kes iga toitmise järel kohe rahulikult magavad.

Ja kindlasti ei tunne lapsed kella. Nad ei tea, et viisakas oleks kahe toidukorra vahel pikemaid pause pidada vms. Nad lihtsalt annavad märku siis, kui nad tunnevad, et süüa tahaks. Ema saab neid märguandeid vaid jälgida, mitte muuta ja vastata rinna pakkumisega sõltumata kellaajast.

Õnnelikumad on lapsed, kelle märguannetele kiiremini ja paremini vastatakse.

Iga ema ja iga laps suhtlevad omavahel unikaalsel viisil. Kui ema mõistab lapse märguandeid, siis ei ole rinnapiima kunagi vähe vaid ema lihtsalt imetab sagedamini siis, kui laps seda vajab. Pole vaja ennast võrrelda naabrinaisega, kelle kõik kolm last said piimasegu, sest „tal ei olnud piima“, aga kes tegelikult toitiski lapsi vaid 5 korda päevas 4 tunni tagant — nii ei olegi imetamine võimalik.

Samuti pole vaja uskuda sugulasi, kes arvavad, et „meie suguvõsa naistel pole piimaandi“ — ka see on eksiarvamus.

Kuula ja vaata oma last ning isegi kui sulle tundub, et „ei tea, mida ta tahab“, on rinna pakkumine alati parim lahendus ning harva lapsed keelduvad.

Ülle Lember

Imetamise nõustaja, ämmaemand,imetamise nõustajate treener


1.-7.augustini tähistatakse Rahvusvahelist Rinnapiimaga toitmise nädalat. "Mõistes minevikku plaanime tulevikku"  Loengute ja tugigruppide kohta saad infot Sünni ja Imetamise Eesti tugiühingu kodulehelt!