Isad oskavad!

Kes teab, millal mu tütar potil käima oleks õppinud, kui mees poleks mind beebi neljakuuseks saades maale puhkama saatnud. Olin väga pühendunud ema. Ega ma last meelsasti tema hoolde ei jätnud, ikka tundus, et ma ise tean ja oskan paremini. Nüüd siis jäi mees nädalaks lapsega koju. Ja kui ma maalt tagasi jõudsin, käis tüdruk potil. Millise hinnaga see muutus toimus, on jäänud nende omavaheliseks saladuseks. Fakt on see, et isa sai hakkama sellega, millega mina oleks veel mitu kuud jännanud.

Lase tal toimetada

Pikad tunnid imetades, mähkmeid vahetades, kussutades, vannitades, masseerides... Selles oravarattas väsib iga naine. Abi oleks hädasti vaja, aga kas meest saab ikka usaldada?

Ent kujutage hetkeks ette, mismoodi võib tunda end mees, kelle kodust on seoses lapse sünniga saanud mingi salaühingu peastaabi sarnane paik. Kuskil toimetab naine vastsündinuga, uksed sahisevad salapäraselt kinni-lahti, lastes sisse emasid ja vanaemasid, magamistoast imbub beebi- ja piimalõhna ning kui mees lapsevoodi veerde astub, küsib naine nõudlikult: “Kas sa käed pesid puhtaks?” Niigi tunneb noor papa end esiotsa kohmetult. Vastsündinu on habras, mehe käed nii suured – kuidas imikut hoida, ilma et ta pooleks läheks?

Tegelikult pole keegi sünnist saati tark. Titaga haiglast koju jõudes ei tea ka noor ema kuigi kindlalt, kuidas beebi peput pesta või mis pidi teda vannitades hoida. Ent pidevalt püüdes ja proovides, teineteisega sobitudes on nad lapsega ühise keele leidnud. Samasugune võimalus tuleb anda isale. Mitte teda kõrvale tõrjuda, kritiseerida või õpetada, vaid julgustada beebit sülle võtma, jätma ta lapsega omavahele jne. Kiindumusel on kombeks kasvada sedamööda, mida rohkem me oma lemmiku eest hoolitseme.

Mida mees saab teha?

Näiteks vannitamine tuleb meestel hästi välja. Nad on rahulikud, nende käed on kindlad ja tugevad. Õhtune veerandtund sooja vee ning imikuga on mõnus, pingeid maandav tegevus.
Milline mees ei oskaks käru lükata? Väike jalutuskäik beebiga tõstab tuju. Samal ajal saab lapse ema võimaluse hinge tõmmata, tallegi kulub omaette olemine ära.

Kahe imetamise vahel saab isa beebiga suurepäraselt hakkama. Las naine läheb korraks välja – jalutab, käib poes, ujumas või spordisaalis. Tagasi tulles on ta puhanud ja paremas tujus. Kui ka imik on need paar tundi isaga veetnud kisades, pole sest midagi. Nutt käib beebipõlve juurde. Kõigi kolme jaoks on see siiski väärtuslik kogemus: ema on saanud vaheldust, isa ja laps on teineteist paremini tundma õppinud.
Kui tita nutab ega taha magama jääda ning ükski ema kussutus ei aita, saab isa vahetuse üle võtta. Sageli kukub lapse rahustamine just papadel paremini välja.

Kuidas naist aidata?

Kõige rohkem vajab noor ema oma partneri mõistmist ja tuge. Naine on harjumatus olukorras, magamata, vastutusekoorma all lookas. Kui ta kurdab, et on kurnatud ja väsinud, pole kuigi palju kasu pealtnäha konstruktiivsest ettepanekust: “Äkki ei oska sa oma päeva organiseerida?” Naine ootab hoopis, et keegi ta mure ära kuulaks ja talle abi pakuks. Aitaks lihtlabasel kombel hädavajalikes toimetustes.

Iga noor ema ootab tunnustust. Kes teine võiks naisele öelda, et ta on tubli, hoolas ja hea ema, kui mitte tema oma mees?
Kui naisest on lapse sünniga saanud kontrollifriik, kes imikut sugugi mehe hoolde ei usalda, võib isa ise astuda esimese sammu. Loomariigiski tõrjuvad emased tihti isaseid poegade juurest eemale. See on emainstinkt, mis vääramatult välja lööb. Aegamisi naine harjub olukorraga ja julgeb vastutust jagada.

Sageli on noor isa valmis küll beebiga jalutama minema või teda seltskonnas kõigi rõõmuks hüpitama, ent ei soovi näiteks mähkmeid vahetada. Õiglane oleks, kui mees kogu lapimajandust ainult naise õlule ei jätaks. Mõnikord aitab sellestki, kui mees vaid korra ööpäevas mähet vahetab ja sellega oma valmisolekut näitab. See annab naisele julgust, et juhtugu temaga mis tahes, isa saab lapsega hakkama. Pealegi, kui naist kohelda kui “mustatöölist”, siis ei tasu lootagi, et ta end õrnushetkedel printsessina tunneks.

Kui armastuseks pole aega

Sedamööda, kuidas tita sirgub, tekib kodus mõnus rutiin: mõlemad lapsevanemad teavad oma rolli, sünnitusjärgne SOS-olukord asendub leebe argipäevaga. Pealtnäha kõik toimib, kuid väga lihtne on selles igapäevases puder-piim-päevauinak-püree-pesu eluringis üksteist unustada. Kogu tegevus käib lapse ümber, ema ja isa funktsioneerivad hästi, aga kuhu jäävad mees ja naine?

Tõsi, imik vajab pidevat tähelepanu. Kui ta ükskord õhtul magama jääb, on vaesed vanemad nii väsinud, et hea, kui nad enne ärakukkumist üksteist kaissu jõuavad võtta. Sellegipoolest, beebiaeg pole pikk, ükskord möödub see nagunii, ning küll oleks siis kahju, kui mees ja naine oma kunagise läheduse kaotanud oleks.

Kui romantikaks pole aega või jaksu, aitab sellestki, kui koos meelepäraseid asju ette võtta. Teha terve perega väljasõit, minna kohvikusse õhtust sööma või pugeda koos – juhul muidugi, kui mahub – sooja vanni. Nii ei unune peapõhjus, miks kahest inimesest kolm on saanud.

 
VÕTSIN KOHE ISAPUHKUST

Tarmo Kaugeranna, üheksakuuse Karl Erichi isa:

“Kohe, kui laps sündis, võtsin isapuhkust. Nii harjusin algusest peale beebiga ära, õppisin mähkmeid vahetama ja kõike muud tegema. Kui poiss sai kuuvanuseks, hakkas ema mõnel korral nädalas tööl käima. Mina jäin lapsevalvesse. Midagi keerulist siin polnud: andsin pudelist piima ja vaatasin, kuidas poiss magab. Karl Erich on rahulik laps, temaga pole mingi kunst koos olla. Isegi hambad tulid nii vaikselt suhu, et me õieti ei märganudki.

Töö tõttu pean viibima nädala perest eemal ja siis saan jälle terve nädala koos naise ja lapsega olla. Neil vabadel nädalatel vaatan heameelega poisi järele. Meil on selline tööjaotus, et kuna vanni mahub naine koos lapsega paremini, siis tema on enamasti vannitaja. Minu peale jäävad jälle kõik raskemad ja ebameeldivamad toimingud. Näiteks kui Karl Erich oli paarikuune, tuli tal opereerida keelekida. Muidugi olin mina see, kes lapsega arsti juurde läks, sest milleks traumeerida ema?”

KAKALÕHNAGA HARJUS PÄRIS RUTTU

Sven Tupits, kümnekuuse Silva isa:

“Alguses oli imikuga päris keeruline, sest ta oli väga ema küljes kinni. Kõigest pool tundi jalutasime õues, kui ta juba nutma puhkes. Tütre nutu puhul tunnen end siiamaani abitult ja loodan rohkem naise peale.

Esimest korda söandasin mähet vahetada, kui laps oli kahekuune. Ega see kakalõhn eriti ei meeldinud, aga sellega harjus ruttu ära. Nüüd käib Silva juba ammu poti peal. Niipea, kui tüdruk ärkab, panen ta potile, hiljem kiidan soorituse eest. Pepu pesemine pole enam mingi probleem.

Kui järele mõelda, hakkasin end isana kindlamini tundma siis, kui Silva sai pooleaastaseks. Sellal, kui ema Kadrioru lossis ekskursioonigruppe juhendab, jalutame meie pargis ringi. Vaatame parte, mängime, ajame juttu. Silva on rõõmus ja seltsiv laps, temaga on tore koos olla.

Hommikud algavad meil nii, et mina tõusen esimesena ja keedan pudru valmis. Meile piimaga, lapsele veega. Pärast tööd, kui koju tulen, ootab Silva mind juba akna peal. Nii, kui pea ukse vahelt sisse pistan, hakkab südamest naerma. Eks ta ootab mind mängima. Veeretame koos palli ja ehitame torni – õigemini mina ehitan ja tema lõhub –, samal ajal saab ema vajalikke toimetusi teha.”