Sirli Kivisaar Foto: Argo Ingver
"See oli 15 aastat tagasi, kui minu esimene poeg sai imikueas väga halva prognoosiga ravile allumatu epilepsia diagnoosi, mille põhjust ei teata. Ravimid ei toiminud, tema seisund oli väga halb, mind valmistati ette tema surmaks," meenutab Sirli Kivisaar aega täis hirmu ja hingevalu, mis viisid ta lapse terviseprobleemile lahendust otsides toitumisteraapia ja selleteemalise raamatu kirjutamiseni.

Kui laps sünnib, siis ju ikka kujutame ette, kuidas nad ühel hetkel rääkima, kõndima hakkavad, kooli lähevad, pere loovad jne. Meie jaoks need unistused olid purunenud. 

Väga raske on näha enda jaoks kõige kallimat inimest, enda last, vaevlemas. Ühelt poolt krambid, teiselt poolt see, et ta oli nõeltega nii ära torgitud, et raske oli õdedel leida kohta, kuhu kanüüli panna. Jalale ja käele tekkis süstekohale nekroos, armid on siiani sellest alles. Ja samal ajal teades, et see kõik võib lõppeda tema surmaga.  Kuna arstid olid mulle öelnud, et põhjust minu lapse seisundile ei teata, ravi ei leidu ja see on vaid aja küsimus, kui mu laps sureb, siis otsustasin haarata kinni ainsast võimalusest, mis andis lootust.