Foto: Pixabay
"Mul on üks laps. Tänaseks õnneks juba viiene ja täitsa inimene. Esimesed 2-3 aastat olid minu jaoks kohutavalt keerulised. Jälgides nädal aega nelja lapse ema tema igapäevategudes sain aru, miks," selgitab Merle ja räägib loo, mis viis ta ühe uue ja väga olulise tõdemuseni.

Ma vaatasin ja imestasin mitu päeva, kuidas tal on küll kannatust nende laste pidevaid soove täita, suuremate vaidlustesse süveneda lahendamiseks ja samal ajal püsida enamiku sellest n'ädalast nii rahumeelne.

Lapsed, kellest siinkohal jutt on erinevas vanuses 12-, 10 ja 3- ning 1-aastane. Muidugi on suuremad abiks ka väiksematega, ent kõigil neil tuli ka omavahel korudvalt päevas ette naginaid siiski - küll tahtis kolmene palli 12-aastaselt ja siis 1-aastane suhu panna 3-aastase uut lelu. Siis jälle olid omavahel raksus 10- ja 12-aastased ja nii edasi ja nii edasi.

Nende ema sealjuures tegutses palju: hoolitses maja korrashoiu, kolm korda päevas söögi, aia ja ka loomade eest. Seda siis lisaks laste eest hoolitsemisele.

Sattus olema ka nädal, kui ta mees oli komandeeringus. Nad ei ela isegi linnas mitte, kus naise ega ka mehe vanemad lähedal oleks, et aidata. Nad on üksi metsas.

Ma püüdsin leiutada, kuidas nende maja on sellest kõigest hoolimata rahumeelsem kui mul oma kolmeliikmelises peres, kuni mind tabas üks suur tõde: tal ei olnud kunagi aega endale, aga ta võttis seda.

Ma hakkasin märkama, et tunniks-paariks kadus ta iga päev. Jättis väiksemad suuremate hoolde või võttis ühe pisima kaasa ja kadus. Ütles vaid, et naaseb näiteks kolme paiku ja loetles, mida suuremad ka selleks ajaks teha majapidamises võiks.

Ja siis taipasin ma: ta käis iga päev lähedal trennis. Seda aega ei oleks talle kunagi tekkinud niisama - ta pidi selle väevõimuga ja pikemate selgitusteta lihtsalt võtma. Tagasitulles oli ta rõõmus ja rahumeelne, nagu igal teisel päeval, jagas selgitusi lastele ja lahendas muresid kordagi häält tõstmata, aga just see tund-paar endale või ka ainult ühe lapsega oli see, mis teda ja kogu nende ökosüsteemi toimimas hoiab.

Olen nüüd kaks kuud sama proovinud - mitte uurinud detailideni kas mees on ikka kindel et võin minna ja kas ta hektilise graafikuga see sobitub ja selgitanud, miks see või teine käik vajalik on. Olen hakanud lihtsalt ütlema, et käin ära tunni või kaks. Vahel poes, vahel trennis, vahel üksi jalutamas ja saan öelda, et täpselt nii rahumeelseks tegevalt see keskkonnavahetus argirutiinis mõjubki ja aitab olla parem naine ja lapsevanem.

Mul on vaid kahju, et selleni alles viis aastat pärast lapse sündi jõudsin ja aina mõtlesin, kuidas aega meeldivateks asjadeks leida. Nüüd tean: seda tuleb endale lihtsalt võtta!