Jevgeni Ossinovski sai teist korda isaks. Palju õnne!

"President nimetas eile õhtul ametisse uue valitsuse. Minu tütar järeldas vist, et isa töö on mõneks ajaks tehtud ja otsustas täna hommikul ilmale tulla," kirjutab Jevgeni Ossinovski oma Facebooki lehel, jagades pilti Ida-Tallinna keskhaiglas ilmale tulnud tütrekesest.

Ligi poole ööpäevast on Jevgeni Ossinovski töine ja asjalik mees, peas keerlemas sada kiiret lahendust vajavat asja. Kui ta aga õhtul kodu­ukse avab, viskab ta töökoorma õlult ning üritab olla vaid oma poja Arturi, pisitütre ja abikaasa Triinu päralt.

Varem leppisid nad kokku, et kord kahe nädala jooksul käivad koos väljas õhtust söömas. Et Triinu saaks huuled punaseks värvida ja nad võiksid pühenduda vaid teineteisele. Tänaseks on restoranis­käigud asendunud teatri- ja kontserdiõhtutega, maitsvaid õhtusööke valmistab aga pere meisterkokk Jevgeni oma kõige kallimatele ise.

Ei mingit rutiini

Enamasti jõuab Jevgeni koju õhtul kella 18–19 paiku, vahel ka siis, kui poja juba magab, pärast poolt kaheksat. Koduteel jõuab perepea mõnikord läbi hüpata ka toidupoest, enamasti kodulähedasest ­Haabersti Rimist, sest õhtusöögi valmistamine ja selleks tooraine valimine on just tema pärusmaa.

“Meil on kokku lepitud, et toidu­poodi lähen mina üksi ja rõivapoodi läheb Triinu üksi, sest muidu kipub Triinu mind toidupoes liialt tagant kiirustama,” märgib mees.

Köögis toimetamist pärast väsitavat tööpäeva peab ta omamoodi puhkuseks. Jevgeni lemmikuks on Mehhiko köök, kuid sama osavalt saab ta hakkama kõikvõimalike muude põnevate toitude valmistamisega. Ainult küpsetamine on puhtalt Triinu ala. Tõsi, naine pääseb kööki alles siis, kui kaasa seal lõpetab, sest koos köögis toimetama nad enamasti ei mahu. “Olen seda meelt, et köögis peab olema üks inimene, kes vastutab tulemuse eest. Ühistööna see ei toimi,” selgitab Jevgeni.

Seda, et Triinu ja Jevgeni peres oleks igal õhtul kindlal kellaajal laud kaetud ja kõik ühist õhtusööki nautimas, naljalt siiski ei juhtu ning sellest on neil päris kahju. “Ühise söömise kommet Jevgenil lapsepõlves polnud, kuid minul oli ja me tahaks väga seda tulevikus ka enda kodus näha,” unistab Triinu. Ta teab, et hetkel on sellise traditsiooni loomiseks abikaasa tööpäevad liiga hüpliku pikkusega.

Kuid kaootilisusel on Triinu silmis ka plusspool: “Praeguste tegemistega kaasnev tempokus pole lasknud meie ellu rutiini tulla. Iga päev, iga õhtu on teisest erinev.” Kui kojujõudmine just üleliia hilja peale ei veni, püüab Jevgeni leida õhtul vähemalt pool tundi selleks, et Arturiga tegeleda ja temaga mängida. Siis istuvad nad maha nagu mehed muiste, ehitavad raudteed või konstruktorit, vaatavad koos raamatuid või õpivad piltide järgi uusi venekeelseid sõnu.

Ehkki Artur veel pikki lauseid ei moodusta, on poisil sõnavara oma vanuse kohta väga suur, eriti hästi on selged lähisugulaste kohta käivad sõnad: papa, mama, baba, djadja jne. Jevgeni ema juurest tuleb Artur alati koju mitme uue venekeelse sõnaga. Triinu: “Kasvatame last teadlikult kakskeelseks, kuid peamine keel on eesti keel, kuna mina veedan poisiga rohkem aega ja räägin temaga eesti keeles. Septembrist hakkas poeg käima kolm korda nädalas lasteaias, et uue tita sünni ja pikema lasteaias oleku vahele jääks paar kuud harjumis­ruumi. Esialgu käib Artur eestikeelses lasteaias, kuid aasta pärast läheb kahesuunalise keele­kümblusega aeda, kus pool päeva on õppekeeleks vene, pool päeva eesti keel. Jevgeni räägib poisiga kodus kogu aeg vene keeles.”

Filosoofilised õhtutunnid

Kella 19.30 paiku läheb Artur magama ja siis on vanemate oma aeg. Kui Jevgenil on vaja mõni tööasi kiirelt lõpetada, võtab ta pärast Arturi magamapanekut kõigepealt selle käsile. Üldjuhul hoiab ta aga töö kodust eemal. Enamasti jääb Triinul ja Jevgenil siiski veel piisavalt aega, et olla lihtsalt omaette ja arutada kõikvõimalikke maailma­asju. Triinu usub, et eks selle tingib nende mõlema ühtmoodi taust – filosoofia-­politoloogia haridus, tugev sotsiaalne närv ning sügav huvi maailmas toimuva vastu.

Ainus, millest Jevgeni oma igapäevaelus praegu puudust tunneb, on aeg sõpradega kohtumiseks. Kui enne Arturi sündi olid kaasad ise agarad külaskäijad ja sõprade võõrustajad, siis nüüd on see jäänud tagaplaanile. “Õnneks on praegu ka enamikul sõpradel sarnane faas – kõik ronivad tööredelil üles ja kasvatavad väikseid lapsi. Sellist eksprompt helistamist, et “saame homme kokku”, ei tule enam ammu ette,” tõdeb ta.

Sünnipäevi tähistatakse aga endiselt suurelt, koos sõpradega. Nii korraldas Triinu märtsis mehe 30. sünnipäeva puhul uhke üllatuspeo, kuhu oli kutsunud kõik Jevgeni sugulased, sõbrad ja lähemad kolleegid.

Isa sussidest välja

Kui enamasti sammuvad pojad isa jälgedes, siis Jevgeni näide on vastupidine. Erinevalt isast, Eesti ühest rikkaimast ärimehest Oleg Ossinovskist on Jevgeni oma tegemistega sootuks teisel lainel. Ärimeheks saada pole ta unistanud mitte kunagi ja vaatamata suguvõsas domineerivale reaalkallakule (Jevgeni vanematel ja vanavanematel on inseneritaust – toim), on teda lapsest saadik paelu­nud hoopis humanitaar- ja sotsiaalvaldkond – inimesed, ajalugu ja filosoofia.

“Ma olen juba koolist alates tahtnud teha midagi, millel on ühiskondlik tähendus. Ühesõnaga, maailma parandada,” tõdeb Jevgeni. Kõrvalt märgib aga Triinu, et ehkki Jevgeni ema on küll õppinud raudteeinseneriks, on tal just humanitaarsed huvid. “Ira armastab väga teatrit, ta on õppinud akordionit, talle meeldib lugeda – ju see humanitaarhuvi on sealt pärit.”

Mõttekaaslasteks kasvamine

Jevgeni alustas kooliteed Aseris, jätkas Tapal ja lõpetas gümnaasiumi Tallinna reaalkoolis, kus ühise sõpruskonna kaudu tutvus aasta eespool õppiva Triinuga. Pärast kooli lõpetamist kohtusid nad uuesti Tartu Ülikoolis, kuhu Triinu oli läinud tudee­rima politoloogiat, Jevgeni filosoofiat. Järgnesid õpingud välismaal – Jevgenil Inglismaal, Triinul USAs ja Helsingis. Eestisse naasnud Jevgeni kutsus oma esimese valimiskampaania juurde Ida-Virumaale appi ka Triinu, sel ajal hakkaski nende suhtlus vaikselt suhteks arenema.

“See oli ikkagi pigem aja jooksul üksteise tundma­õppimine, me kasvasime sõpradeks ja mõttekaaslasteks. Käisime valimiskampaania ajal vahel koos veini joomas, aga juttu jätkus ka poliitikast ja maailmas toimuvast,” meenutab Triinu. Mõni kuu pärast valimiskampaaniat kasvas tihedast suhtlusest välja kooselu ja kolm aastat hiljem sai alguse lapseootus.

Ehkki abiellumine oli neil teemana varemgi jutust läbi jooksnud, tõstatas Jevgeni selle uuesti ja üsna konkreetselt kaks aastat tagasi mais, kui Triinu oli neljandat kuud lapseootel. Paar kuud hiljem peeti tore tseremoonia ühes maagiliseks dekoreeritud lagunenud küünis ja ligi saja külalisega pidu lähedal asuvas Kõue mõisas. Pulmapeo organiseeris lapseootel Triinu kuu ajaga sisuliselt üksi, abiks vaid Jevgeni ema, sest Jevgeni värske haridusministrina oli uppunud oma töökohustustesse. “Usun, et see pulm pretendeerib inimkonna ajaloo parima pulma tiitlile,” pole Jevgeni kiitusega kitsi.

Triinu tunnistab, et uus reaalsus pärast Arturi sündi oli tema jaoks algul ehmatav. Kõige rohkem tundis ta hirmu, et on lapse küljes viimati nii kinni, et tema enda isiksus kaob lihtsalt lapsega seotud tegemistesse ära. “Õnneks sain ruttu aru, et meie tugistruktuur minu ema, Jevgeni vanaema Maie ja tema ema Ira näol toimib sedavõrd hästi, et ma ei pea lapse kõrvalt jätma kõike seda põnevat, mida olin teinud enne lapse sündi. Sel teadmisel oli minu jaoks tohutu väärtus.”

Komplekt koos

Et Triinu ja Jevgeni perre sünnib kaks last, oli nende omavahelistest arutlustest läbi käinud ennegi, kuid et teine laps nii kiiresti plaanib tulla, ei osanud kumbki oodata. Triinul oli kindel plaan sellest sügisest tagasi tööle minna: jätkata õpinguid doktorantuuris, olla õppejõud Tallinna Ülikoolis, tegutseda aktiivsemalt MTÜ Mondo Birma arenguprojektiga ja panustada veelgi rohkem oma mahemustikaärisse MUSTiKASS, mille istandus asub Pärnumaal.

Aasta lõppu oli plaanitud ammu edasi lükatud pulmareis Argentinasse, lennu­piletidki valmis ostetud. Kuid võta näpust, saatusel olid teised plaanid.

Kui varem arvas Triinu, et teise lapse sündides võiks Artur olla juba pisut vanem, siis nüüd näeb ta positiivsena seda, et väikese vanuse­vahega lastel on rõõmsam koos kasvada. “Ongi hea, et nii läheb. Nüüd on komplekt täis ja siis aitab ka,” naerab Jevgeni. “Triinu on nii teotahteline ja aktiivne naine, et tema lukustamine kolmanda lapsega koju oleks ühis­konnale liialt suur kaotus.”

Triinu sõnul pole kordagi tekkinud muret, et nad õhtul teatrisse või kontserdile minnes lapsele hoidjat ei leia. “Pigem käib meil rebimine, kelle kord on hoida,” naerab ta. Lisaks Tallinna äärelinnas elavatele vanaemadele oli Arturil enne lasteaeda minekut varuks ka lapsehoidja.

Suhted sügavamaks

Eelmisel talvel, kui Artur oli aasta ja kahe kuu vanune, läks Triinu enda algatatud arengu­projekti raames kaheks nädalaks Birmasse. Artur jäi päevaseks ajaks Triinu isa ning Jevgeni ema, õhtuteks-öödeks aga issi hoole alla. “Eks ma muretsesin kõige rohkem selle pärast, kuidas ma enda igatsusega toime tulen ja kuidas Jevgeni jõuab, aga kõik laabus kenasti. Ainus mure oli leida aega omavaheliseks suhtlemiseks, segas ju ajavahe. Minu isa Üllar on muidugi kangelane, et ta nõustus nii väikese lapse mitmeks päevaks enda hoolde võtma,” meenutab Triinu.

Jevgeni ei muretsenud muu kui selle pärast, et poiss haigeks ei jääks. “Meil on olnud Arturiga siiani väga lihtne, ainult haiguste ajal on tulnud öösel üleval olla ja siis on järgmine päev sassis,” lausub ta. Värskele isale oli üllatuseks, et pojaga kahekesi olek muutis nende omavahelise suhte palju sügavamaks ja lähedasemaks.

Vaatamata sellele, et Jevgeni peab ennast ja Triinut lapsevanematena üsna erinevateks, on neil kasvatusalaseid vaidlusi siiani tekkinud vaid paaril korral. “Triinu on emalikult muretsevam, mina võtan kõike palju vabamalt. Minuga on lapsel näiteks oluliselt vähem riidekihte seljas,” mainib ta lõbusalt ning Triinu lisab: “Ja laps võib olla hommikust õhtuni pidžaamas.”

Naine tunnistab, et kui temaga tuleb poisil ikka vahel jonnituju peale, siis isaga seda ei juhtu. “Minu juures laps lihtsalt teab, et suurema kisaga ta midagi rohkemat ei saavuta,” põhjendab Jevgeni. Triinu oli varem kuuldu-loetu põhjal valmis, et äkki hakkab laps pidama harvem nägemisulatusse sattuva isaga koosolemist eriti toredaks, sest issiga saab koos teha ainult lõbusaid asju. Aga õnneks nii ei ole: “Jevgeni ikka tõesti kasvatab last, on konkreetne ja range seal, kus vaja.”

Tubli enesekontroll

Kui oma töises elus on Triinu üsna ratsionaalne ja külma närviga, siis kodu on koht, kus ta lubab endal olla päris tema ise. Tegus naine tunnistab, et vaieldamatult on temal lühem süütenöör kui mehel. “Vahel on ikka need hetked, kui ta teeb justkui kõike valesti, mis iganes see ka poleks. Ma saan ise väga hästi aru, kui tobedalt see kõlab, ja pean siis lihtsalt maha rahunema. Hea on see, et Jevgeni ise jääb sellises olukorras täiesti rahulikuks ega vala õli tulle,” lausub ta mehele heaks­kiitvalt otsa vaadates.

Naise sõnul on Jevgeni väga tugeva enesekontrolliga, nii et teda juba naljalt häält tõstmas ei kuule. “Vaid paar korda on seda meie kooselu jooksul juhtunud.” Mees ise arvab, et ilmselt on enesekontroll pärit tema lapsepõlvekodust, kus kunagi häält ei kõrgendatud – emotsioonidest pole pingsas olukorras niikuinii mingit abi, teevad asja vaid hullemaks.

Ühiseks kireks reisimine

Kui enne Arturi sündi rännati üheskoos läbi mitmed Ladina-Ameerika maad Kuubast Peruuni, elati terve suvi Birmas, sõideti autoga risti-põiki läbi pea kõik Balkani riigid, siis nüüd on pikamaareisid lapse tõttu Euroopa-reisidega asendunud. “Eks kui lapsed veidi suuremaks saavad, võtame nad kaasa uusi maid, rahvaid ja kultuure avastama,” on Jevgeni veendunud.

Sel suvel käidi perega Itaalias, kaasas olid ka Jevgeni ema ja vend; eelmisel talvel oldi koos Triinu vanematega suusareisil. “Ühest küljest on hea, kui reisil on lapse­hoidjad omast käest võtta, ja teisest küljest on tore olla koos oma lähedastega. Kui me Jevgeni vennaga muidu väga tihti koos aega ei veeda, siis reisil oli selleks suurepärane võimalus,” ­räägib Triinu.

Enne reisileminekut teeb Jevge­ni alati ära põhjaliku eeltöö. “Ta võiks veeta kõik õhtud, otsides ja avastades uusi kohti, kuhu minna ja kus ööbida. Imaginaarne reisimine pakub talle nii palju rahuldust, et olen jätnud selle naudingu teadlikult talle,” naerab Triinu.

Kasvatuslikud eripärad

Lastel, kelle ümber on palju hoidjaid, kipub vahel tekkima segadus, kelle reeglite järgi käituda. Triinu sõnul neil seni vanavanematega erilisi lahknevusi kasvatusviisides tekkida pole jõudnud. “Artur on muidugi alles vanuses, kus ta jutustamisega ei reeda, kas ta sõi vanaemaga jäätist ja vanaisaga kommi, kuid me oleme oma vanematele üsna täpselt selgeks teinud, missugused kasvatuspõhimõtted meil kodus on.”

Nii on Triinu öelnud vanaemadele sedagi, et nad ei ostaks poisile enam juurde aina suuremaid ja uhkemaid mänguasju. “Asjadega lapse ülekuhjamine pole mõistlik, ka meie ise ei hinda elu asjade olemasolu järgi,“ selgitab Triinu. “Nagu ka selle, et raha ei muuda inimese väärtust,” lisab Jevgeni ja kinnitab, et nad püüavad olla tarbimises tagasihoidlikud. “Ehkki meil mõlemal on mõni nõrkus raha kulutada, kasvõi reisimisele, ei kirgastu me kallitest hotellidest ega eksklusiivsetest brändidest. Autogi on üle viie aasta vana.”

Ainult ise saavutatul on tõeline väärtus

Kõige olulisemaks väärtuseks elus, mida pojale ja peatselt sündivale tütrele õpetada, peab Jevgeni nõudlikkust iseenda vastu. “Kui inimesed on tublid, pingutavad ja teevad oma asja hästi, on nad suutelised elus palju saavutama. Pärandi või juhusliku õnnestumisena saadud tulemused pole püsivad,” süttib Jevgeni teemast ja tõdeb, et kindlasti ei ole nemad Triinuga seda tüüpi vanemad, kes lapse eest kõik ära otsustaksid või teeksid. “Oluline on aidata lapse isiksusel areneda. Anda talle vabadust, seades samal ajal selged piirid, mille sees on võimalik kasvada ja ise ­valikuid teha.”

“Kindlasti ei ole vähem tähtis, et lapsed saaksid perekonnast kaasa hoolimise, üksteisega arvestamise ja avatud maailmavaate,” lisab Triinu. “Mina tahaksin teha omalt poolt kõik, et meie mõlemad lapsed julgeksid otsida ja leida elus oma lahendusi. Samas oskaksid mõista, et teised inimesed võivad samu asju näha hoopis teisiti.”