Foto: Erakogu
"Jete Lisee oli kõigi poolt väga oodatud, minu esimene laps, minu vanemate esimene lapselaps. Juba tema ilmaletuleku eel läks nii palju viltu. Ja praegu, kui ta pole veel kahenegi, ei tea me, mis temast ilma vajaliku teraapiata edasi saab," räägib Jete Lisee ema Kertu.

Olin kohutavalt hirmul. Kell 7 pani ämmaemand uuesti KTG peale ja ütles, et ootame hommikuse vahetuse ja sünnitusosakonna juhataja ära. Kell 8 oli umbes vahetus ja kisa läks lahti, kui osakonna juhataja välja ilmus, ta oli väga kuri, et öine vahetus mind keisrile ei viinud ning juba oli operatsioonisaali mindud valmis panema. Ma olin selleks hetkeks juba päris kurnatud, epilepsiahoost tingitud lihasvalu, väsimus, jne... 

Nüüd tekkis siiski lootus, et saan lõpuks abi ja kohe peagi näen oma tütart ja see õudus saab läbi. Operatsioonisaalis sain selga süsti, olin ärkvel, aga pilt on siiski üsna hägune. Mäletan vaid, kui üks arst ütles "näita emale nägu ära". Jete sündis 17.04.18 kell: 10.41 (2980g ja 49cm). Ma ei jõudnud Jete poole vaadatagi, kui noor neiu temaga minema jooksis, beebi ei nutnud ega teinud häält. Mina jäin magama. 

Kus mu laps on?

Ma ei tea, kaua ma magasin, aga ärkamistoas tõustes oli seal tühjus. Kus mu laps on? Ja ema?Kohe tulid kaks õde, kes sõidutasid mind mõned korrused ülespoole ja seal nägin oma ema, kes mind seal juba ootas. Kuna mina ja Jete isa olime broneerinud perepalati, kästi emal minu asjad sinna viia. Jete isa hakkas samal ajal Soomest koju sõitma. Seejärel algas üks lõputu ootus. 

Hommikul vahetust alustanud ämmaemand käis mulle ütlemas, et laps tuuakse varsti minu juurde ja saate oma palatisse. Ootasime ja ootasime, aga keda ei toodud, oli laps. Lõpuks tuli seesama ämmaemand ja kutsus ema kaasa. Ütlesin veel emale, et kui lapse juurde lähed, tee pilti ka. Kui ema tagasi tuli, palusin kohe pilte näidata ja küsisin, et mis räägiti jne. Ema ütles, et ta ei teinud ühtegi pilti ja kõik ei ole päris hästi.

Ma ei olnud näinudki oma last ega saanud korraks süleski hoida ja nüüd ta viiakse ära. Mul oli samas ka Jete isast nii kahju, ta kiirustas koju, olles üliõnnelik ja ootusärev, et kohe varsti näeb oma tütart. Ma ei suutnud talle helistada ja toimuvast rääkida.