Kas intelligentsus on sünnipärane ja kuidas mõjutab lapsega rääkimine tema arengut?
Juba kaheksateistkümnendast sajandist saadik on vaieldud, kas inimese intelligentsus on pärilikkuse või kogemuse tulemus. Tänapäeva teadlased ei usu enam, et laps on sündides programmeeritud automaat, ning püüavad välja selgitada geneetilise eelsoodumuse ja keskkonnatingimuste vastastikuse mõju erinevaid vorme.
Praeguseks on teada, et juba kaksteist nädalat pärast viljastamist võib lootes täheldada neuronite koordineeritud lainelist aktiivsust, mis mõjutab aju kujunemist. Needsamad protsessid, mis enne sündi lülitavad sisse aju, võimaldavad hiljem hämmastavalt kiiret õppimist, kirjutab Sally Ward oma raamatus "Terane laps."
Vastsündinu ajus on juba olemas kogu eluajaks tarvilikud närvirakud, kuid kõik neist ei ole oma tegevust veel alustanud. Teave, mis imik oma meeltega vastu võtab, rakendab närvid tegevusse ning varsti pärast sündi on närvide vahel juba arvukalt ühendusi. Et aju närviteede kujunemine sõltub sobivast stimulatsioonist, iseloomustab varase lapsepõlve, eriti esimese kolme eluaasta arengut tohutu plastilisus. Edasise arengu seisukohast on stimulatsioon otsustava tähtsusega. Kaheaastase lapse ajus on kaks korda rohkem sünapse ja need kulutavad kaks korda rohkem energiat kui täiskasvanul. Need närvidevahelised ühendused, mis on küll tekkinud, aga mida ei kasutata, hakkavad pärast kümneaastaseks saamist järk-järgult kaduma.
Lapsega lausa peab suhtlema
On rohkelt tõendeid, mille järgi stimulatsioonipuudus avaldab arengule samasugust laastavat mõju nagu sensoorne deprivatsioon. Paljude Rumeenia orbude traagiline saatus näitab, et stiimulite vähesus avaldab pöördumatut mõju intelligentsusele. Vanemad uuringud, mis tehti meie maal siis, kui lapsi hooldav personal polnud veel nii teadlik kui praegu, näitasid, et asutustesse sattunud väikelapsed, kelle eest küll füüsiliselt hästi hoolt kanti, kuid kes said täiskasvanutega vähe suhelda, jäid oma arengus aasta ja kolme kuu võrra maha ning see mahajäämus osutus pöördumatuks.
Varase stimulatsiooni tugevat mõju intellektuaalsele arengule näitasid selgelt ka need uuringud, mis andsid tõuke Hea Alguse programmide loomiseks Ameerika Ühendriikides. Nende programmide rakendamisega tehakse algust kolme aasta vanuses ning neis peetakse oluliseks rikkalike mängimisvõimaluste ja keelelise stimulatsiooni pakkumist. Nende mõju paljude laste intellektuaalsele arengule on olnud ilmselge.
Pole kahtlust, et pärilikud intellektuaalsed erinevused on olemas
Me ei saa ju kõik olla Einsteinid! Ometi on selgeid tõendeid, et meie IQ pole fikseeritud ega püsiv ning varastel eluetappidel võib seda keskkonnatingimustega märgatavalt muuta. Väga võimalik, et nende tingimuste hulgas on kõige tähtsamal kohal keelelise arengu edendamine. Keel on peamine vahend, mille abil me väljendame oma mõtteid, ning seetõttu on keel ja mõtlemine omavahel väga tihedalt seotud. Selle seose tugevuse astme ja iseloomu osas pole psühholoogid veel jõudnud lõpliku üksmeeleni, ent on selge, et see on väga tugev.
Nende kahe valdkonna kokkupuutepunktide vastu on huvi tundnud arvukad uurimused. Paljud teadlased leiavad, et kui laps püüab ümbritsevaid asju, sündmusi ja inimesi tundma õppida, siis see arendab teda nii intellektuaalselt kui ka keeleliselt, ning on veendunud, et need kaks valdkonda teineteist mõjutavad.
Näiteks on laps alles teatud intellektuaalse arengu staadiumis võimeline sõnu omandama. Enne kui laps saab asju sõnadega sildistada, peab tal tekkima arusaam, et asjad jätkavad oma olemasolu ka siis, kui nad on tema vaateulatusest väljas. Ja vastupidi, keele vahendusel saab intellektuaalset arengut märkimisväärselt edendada.
Kujutle pisikest last nuputamas, kuhu paigutada mosaiikmängu tükke. Kui täiskasvanu abistab teda selliste sõnadega nagu „pööra see teistpidi" või „see on liiga väike", aitab see lapsel kasutada õpitut ka teistes olukordades.
Kui laps võtab asjade tähistamiseks kasutusele sõnad, aitab see kaasa ka mõistete kujunemisele. Näiteks seostab laps sõna „kass" esialgu vaid ühe tuttava kassiga, aga kui ta hakkab kasutama seda sõna ka teistes olukordades, jõuab ta üldise mõisteni, mis sobib kõigi kasside jaoks erinevates olukordades. Mõne aja pärast suudab laps juba keele abil oma tegevust kavandada ja selle üle arutleda, enne kui sellega algust teeb. Nelja-aastaseid lapsi võime näiteks kuulda rääkimas umbes nii: „See oli sinu kord ja nüüd on minu kord" või: „Kui me oleme pargist tagasi tulnud, hakkan ma oma meriseaga mängima."
Keel aitab meil kõigil asju meeles pidada, teavet edasi anda ja vastu võtta. Nelja ja poole aasta vanuses on keel juba täielikult internaliseerunud ning laps võib seda nagu täiskasvanugi kasutada tegevuse aseainena, kiire teena probleemide lahendamiseni. Näiteks võib laps juba enne mosaiikmängu tükkide sobitamist välja mõelda, kuidas ta need paigutab.
Keelest saab võti maailma mõistmiseks ning nii jääb see kogu eluks.
Loe veel: Kõik see, mis juhtub meiega, juhtub ka meie lastega
Katkend on Sally Wardi raamatust "Terane laps", mis ilmus Maalehe Tarkusepuu sarjas
