Kristina Kütt (37) sünnitas suve hakul pere kolmanda lapse. Kaks eelmist, nüüdseks juba asjalikus koolieas, olid imikutena leplikud ja vagurad beebid. Kolmanda lapsega sai aga Kristina üllatuse osaliseks – see põnn, Annabel (3 k), oli hoopiski teisest puust.

“Annabel tahtis alates teisest nädalast olla ainult süles ja sealgi oli ta aina rahulolematu. Magama polnud nõus ei vankris ega voodis – paned ta ainult käest ja jälle nutt lahti,” kirjeldab Kristina.
Virila päeva järel tuli viril öö. Seesugune orav-rattas-tunne hakkas Kristinat häirima. Kas ma tõesti olen läbikukkunud lapsevanem?

Miks imikud nutavad?

Valdavalt räägitakse noortele emmedele, et titad nutavad gaasivaludest. Nüüdseks on levima hakanud ka teine veendumus – alati ei ole tegu gaasivaludega, põhjuseks võivad olla hoopis arengulised muudatused.

“Mina usun pigem seda teist varianti. Annabeli nutt ei tundunud mulle valunutuna, vaid nagu emotsionaalse väljaelamisena,” nendib Kristina. “Mul oli aastaid kodus riiulis raamat, mida polnud varem olnud vajadust lugeda, ja nüüd kulus see marjaks ära – “Nutt ja jonnihood”. Selle autor Aletha J. Solter pakub, et imikud elavad nutu kaudu välja oma sünnitraumasid ja stressi. Solter kirjutab, et stressi tekitavad imikutel peamiselt just sünnitraumad, liigne tegelemine ja sellest tulenev ülierutatus, arengupõhised frustratsioonid, puudulik füüsiline kontakt.

Kui Kristina jõudis lugemisega sinna, kus autor puudutas nn virilate laste vanemate emotsioone, sai ta kinnitust, et peab nututeemaga tegelema. “Tundsin end mõnes kirjelduses ära. Autori küsitletud vanemad tunnistasid, et nutt ja jonn tekitavad neis pinget, meeleheidet, hirmu ja segadust. Kuid mainiti ka viha – lausa 50% Inglismaal ja Austraalias küsitletud emadest, kelle lapsed palju nutsid, tundsid endas kihku last lüüa. Eriti siis, kui nutu põhjus jääb vanemale ebamääraseks,” selgitab Kristina.

“Just seepärast tahan seda raamatut soovitada – ehk aitab see teistelgi nuttu ja jonni uuest vaatenurgast näha. Nii kurb ja valus on ajakirjandusest lugeda raputatud ja väärkoheldud imikutest, kelle vanemad on pinge all murdunud. Lapsevanemad peaksid saama rohkem psühholoogilist tuge ja suunamist, kust üldse abi otsima minna.”

Turvaline kaisunutt aitas

Nuturaamatus kirjeldab Solter, et kui vanasti soovitati nutvaid ja jonnivaid lapsi ignoreerida, siis nüüdsel ajal soovitavad arstid pigem laps iga hinna eest maha rahustada. Raamatu autor aga toob oma aastakümnete pikkuse kogemuse põhjal tekkinud arvamusena välja hoopis kolmanda variandi – nutt on lapse looduslik ravivahend. “Kui te lapse igal juhul soovite maha rahustada, jääb tema ängistus välja elamata,” vahendab Kristina.

See soovitus võttis kolme lapse emal pinge maha – beebil võib lasta ja peabki laskma nutta. “Muidugi paneb autor südamele, et nutule tuleb alati reageerida hoolivalt ja last ei tohi tema stressiga üksi jätta.”

Sellise õpetusega varustatult otsustas Kristina, et ei poe edaspidi nahast välja, kui lapsel nutuhoog peale tuleb. “Eriti hirmsad olid õhtupoolikud – enam-vähem ühel ja samal ajal algas igapäevane nuturing. Tegin südame kõvaks ja lasingi tital nutta, ise hoidsin teda tugevasti kaisus ja vaatasin silma, kui ta need nutu vahepeal lahti tegi.

Tõesti röökis Annabel end lausa hingetuks, kui ma teda rahustada ei proovinud, aga poole tunni pärast nutt lõppes. Pärast seda oli tüdruk rahulik ning öö möödus virinata. Järgmiste päevade kogemus kinnitas minu veendumust – iga kord, kui lasin tal kaisus end tühjaks nutta, oli edasine õhtu ja öö mõnus.”

Muidugi ei ole turvaline nututamine imerohi. Eks lapsedki ju on erinevad ja kui laps on loomult emotsionaalsem ja kaldub nutma, siis tõenäoliselt jääbki see nii – iseloomu ju ei muuda. Kuid need lapsed, kel on lastud halbadest emotsioonidest nutuga vabaneda, on raamatu autori sõnul edaspidises elus enesekindlad ja õpihimulised ning tulevad endaga hästi toime.

Nutu allasurumise võimalikud tagajärjed

Kuna raamatu autor Solter on nuttu uurinud aastakümneid, toob ta näiteid imikute varal, kes praeguseks on juba suured. Näiteks lapsed, kellel ei ole lastud nutta tervistavat nuttu, otsisid stressi väljaelamiseks alternatiivseid asendustegevusi. Imikutel, kellele on nutuhetkel alati tissi pakutud, võivad edaspidises elus stressihetki toiduga leevendama hakata.

Kristina mainib, et poja nutmist ei mäleta ta üldse, ent aega on ka palju möödas. Kogemus keskmise tütre Kelliga on aga hästi meeles. “Kui ta sai kahenädalaseks, algasid tal õhtul seitsme ajal närvilised tissiimemistunnid kuni kella 22–23ni. Ta ei virisenud ega nutnud kunagi. Ma ei mäleta, kaua see periood kestis, aga ilmselt niikaua, kuni ta lutti imema hakkas.”

Nüüd, raamatut lugedes, sai ta tagantjärele aimu, et tütar oli leidnud endale rahustava asendustegevuse stressi väljaelamiseks. “Võib-olla oleksin pidanud teda pigem nutma innustama? Ka praegu elab ta pigem sissepoole, nutab väga harva ja on üldse introvertne. Nüüd tahaksin ma väga, et ta vahel harvagi tervistavat nuttu nutaks ja et ta täiskasvanuna stressihetkel end söömisega rahustama ei hakkaks.”

Poeg aga leidis asendustegevuse pöidlaimemises. “Olen märganud, et poisi laual on tihti vedelemas näritud pliiatsid. Kas samal põhjusel langevad mõned inimesed kergemini nikotiini võrku?”
Imikute levinuimaiks kontrollimustriteks nimetab Aletha J. Solter veel äärmusliku ema külge klammerdumise, kiindumuse mõnda tekki või mänguasja, pideva lõbustamise nõudmise, hüperaktiivsuse ning eneseõõtsutamise või pea millegi vastu tagumise. Kui sellised seosed on kord välja kujunenud, võivad need kesta aastaid. Kui aga õpite laskma imikul nutta, kaovad need kontrollimustrid, ja mõnikord väga kiiresti, lohutab Solter.

VAID TURVALINE NUTT VANEMA SÜLES ON TERAAPILINE

Kristina mõtted ja kogemused

• Varem ärritusin titade ja laste nuttu kuuldes. Võõrast last nutmas nähes mõtlesin: “Ema, võta midagi ette!” Nüüd tean, et osade laste puhul ei olegi võimalik midagi ette võtta. Minu tütar ei rahune ühegi tavapärase mooduse peale: lutti ei taha, rind teda ei rahusta, vankriga kärutamine ei uinuta ja auto turvatoolis sõitmine ajab veel rohkem nutma.

• Küll oleks tore sünnitusmajas päeval beebi magamise ajal, kui midagi teha ei ole, lugeda seda nuturaamatut. Värsketel emadel oleks kohe pinget vähem.

• Kõige suurem vabanemine läbikukkunud lapsevanema tundest tuli teadmisest, et ei ole vaja last iga hinna eest maha rahustada, kui enda teada on kõik tehtud – kõht täis, krooksud väljas, mähkmed kuivad, lutt ei aita, läheduse ja füüsilise kontakti puudust ka ei tohiks olla. Nutt on tegelikult igas vanuses lapsele hea ja vabastav.

• Kuid ainult turvaliselt ema-isa süles nutetud nutt on teraapiline. Kindlasti ei tohi lasta lapsel end “tühjaks nutta” üksinda eemal, ilma turvatundeta. Siis tekib hoopis nõiaring, mahajäetuse tunnet kogev imik satub veel rohkem stressi ja nutab veelgi enam.

• Minu lapse nutt tõuseb vahel väga intensiivseks täiest kõrist röökimiseks, nii et lausa hing on kinni ja hääl ära. Ta tahaks nagu ennast sülest lahti rabeleda. Siis vaibub nutt jälle kõversuuga kurtmiseks, mil ta vaatab mulle ainiti silma sisse ja kontrollib, kas ma ikka elan kaasa ja kuulan teda aktiivselt. Olen tähele pannud, et just need hingetuks röökimised vabastavad teda kõige enam. Ööd on pärast nututamisi alati pika rahuliku kosutava unega meile mõlemale, hommikud heatujulised.

• Annabel on väga suure lähedus- ja turvatundevajadusega tundlik laps. Kannan teda väga palju kandelinas, kus ta magab 3–4tunniseid uinakuid, ja öösel magab minu kaisus meie voodis. Ajapikku jääb meil nuttu juba vähemaks.