Krõmps-krõmps, kui hea

Perekond Nienhausi Kala­maja-kodu köögiseinal ei ole enam punast peedisuppi näha, sest pereema Anneli (35) nühkis seina hoolega puhtaks. Põrandal vedelevad porgandi-, õuna- või juustutükid on aga selles kodus tavalised, sest Laura (3) ja Luise (1) näppude vahelt pudeneb ikka midagi maha. “Ma ei karda seda sodi, kuid köögilaua alla tihti ei vaata, sest ei jõua lihtsalt pidevalt koristada,” muigab Anneli.

Tüdrukud hakkasid ise köögiviljatükke maitsma kuuekuuselt. See on vanus, kui laps saab tavaliselt toidu närimise ja mälumisega juba hakkama ning istub iseseisvalt või väikese toe abil. Parim märk sellest, et tita on tahke toidu söömiseks valmis, on aga see, kui ta haarab toidutüki ja paneb selle suhu.

Tüdrukud sõid algul keedetud köögivilja ja puuvilja ning veidi hiljem ka juustu, liha ja muud peretoitu. Praegu sööb kolmene Laura kõike, mida tema vanemadki, ja aastane Luise peaaegu kõike.

Miks on näputoitumine hea?

Seda, et püree asemel võiks titale tüki­toitu pakkuda, kuulis Anneli Pille Petersoolt, meie ajakirja kolumnistilt ja toidublogi Nami-Nami eestvedajalt, keda võib pidada ka baby-led weaningu ehk näputoitumise (Pille antud nimetus) maaletoojaks.

Anneli ja tema abikaasa Wilko (33) tahtsid baby-led weaningust rohkem teada ja tellisid koju sellenimelise raamatu, kus Inglismaa tervisenõustaja ja ämma­emand Gill Rapley seletab, miks on lapse arengule parem, kui ta sööb ise tahket rooga. Rapley kirjutab, et…

1. Näputoitumises pole midagi uut. Tuhanded emad kogu maailmas on ise avastanud, et see on kõige loomulikum ja lihtsam viis titat toita.
2. Lapsele tuleb pakkuda ainult toidu­tükke ja loobuda püree söötmisest lusikaga, mis pole lihtsalt vajalik.
3. Näputoitumine arendab lapse iseseisvust, sest ta otsustab ise, mida ja kui palju süüa.
4. Laps õpib toitu tundma (maitse, lõhn jne) ja armastama, sest keegi ei sunni teda sööma.
5. Toidu suhupanek arendab lapse silma-käe koordinatsiooni ja käteosavust, mis hiljem tuleb kasuks joonis­tama-kirjutama õppides.
6. Toidu närimine (mitte püree allaneelamine) arendab suulihaseid, mida läheb vaja kõnelema õppimisel.
7. Kui tita sööb ise, esineb vähem toidu valimist, sellest keeldumist ja hilisemaid söömishäireid.
8. Näputoitumine pakub lõbu ja naudingut nii lapsele kui ka va­nematele.
Anneli ütleb, et kõik see tundus igati loogiline ja järgimist vääriv.
“Eriti meeldis meile, et tita saab loomulikul viisil liituda pere toidulauaga. Ta ei pea sööma eraldi ja keegi teine ei pea teda toitma. Peretunne on tänu sellele parem.”

Hommikusöök ja lendav toit

Ühel ilusal reedehommikul on Nienhauside söögilaual munapuder (isa tehtud), tomat, juust, herned, leib, arbuus ja vesi.

Ema Anneli aitab Luiset, kellel on tiba keeruline munatükki kahvli otsa saada. Rohkem tüdruk aga end aidata ei lase ja paneb kahvli suure kaarega ise tähtsalt suhu. Seejärel sööb laps isukalt Brie juustu, mis talle viimasel ajal on hakanud väga meeldima. Siis võtab punase tomatitüki ja lutsutab seda mitu minutit. Tomati koore lükkab ta keelega välja.

Laura pistab vaheldumisi pudruga suhu rohelisi herneid, mis on tema lemmikud. Kõrvale joovad tüdrukud vett, sest see on parim janukustutaja.

“Tahan arbuusi!” nõuab ühel hetkel Laura ja isa nihutab taldriku arbuusitükikestega tüdrukutele lähemale. Arbuusi võiksid nad süüa lõputult ja igal ajal. Niimoodi, nokkides toitu veidi siit ja sealt, hommikusöök kulgebki. Kuigi väikseid toidutükikesi maandub nii põrandale kui ka lauale, on üldmulje tagasihoidlik. “Täna oli üsna tavaline ja igav söömaaeg,” nõustub Anneli. “Keegi putru seinale ei loopinud ega vett endale sülle ei valanud, kuigi vahel seda ikka juhtub.”

Miinused ja plussid

Näputoitumise suurimaks miinuseks ongi see, et toidutükke jagub kõikjale ja vahel oleks nagu orkaan söögitoast üle käinud. Laura suhu jõudis tema esimesel söögikorral vähe keedetud kõrvitsat ja avokaadot, küll litsus tüdruk need mõnuga laiaks ja plätserdas lögaga kokku nii ema kui ka enda. Toidulauast suundusid mõlemad otse duši alla.

Järgmistel kordadel pani ema lapsele pluusi selga tagurpidi, nööbid selja taga, ja pärast söömist rändas see kohe pesukorvi. Suvel sööb aga tita üldse mähkme väel, sest kehalt tulevad mustikaplekid kergemini ära kui riietelt.

“Natuke sodine see üritus ju on. Laps on söögine ja ise oled söögine, kogu põrand on sööki täis. Kellele ei meeldi plökerdamine ja toidu raiskamine, mida juhtub paratamatult, sellele ei pruugi näputoitumine sobida,” arutleb Anneli.

Wilko möönab, et näputoitumine nõuab kannatlikkust, kuid see tasub end ära. “Lastele pakub ise söömine suurt lõbu ja mina naudin samuti nendega koos söömist. Mulle meeldib ka, et nad õpivad varakult toitu tundma – ja mitte ainult selle maitset, vaid ka värvi, lõhna ja tekstuuri. Tasub lasta tital avastada maailma ja arendada tema uudishimu.”

Laura ja Luise saavad toidutükke ka vahepalaks. Uuring näitas, et lapsed, kes mängisid titana puu- ja köögiviljadega söögikordade vahepeal, sõid neid hilisemas eas rohkem. Seega aitab näputoitumine arendada ka tervisliku toitumise harjumusi, ja mitte ainult lapsel.

Anneli ütleb, et näputoitumine annab fantastilise võimaluse muuta terve pere menüü tervislikumaks, sest titad söövad ju sama toitu, mida vanemadki. Nende pere menüüs on nüüd palju rohkem köögivilja, aga soola pole peaaegu üldse. Seda saavad täiskasvanud soovi korral oma toiduportsule lisada.

Söömine kui mäng

Näputoitumise põhimõtte järgi titale vaid pakutakse süüa ja ta ise otsustab, mida ja kui palju suhu pistab. Seetõttu pole toidukogused ka suured ja kõhu täis saamine võtab kindlasti rohkem aega kui püreed sööval tital.

“Päris kaua on söömine rohkem mäng. Kuid selle pärast, et laps nälga jääb või mingeid toitaineid vähe saab, pole ma muretsenud. Nende vereproovid on alati korras olnud. Tita saab ju veel rinnapiima, mis on tema põhitoit,” räägib Anneli.

Rinnast võõrutamine pole aga eespool toodud põhjustel kerge ülesanne, sest tita ei pruugi ainult tükilisest toidust kõhtu nii kergesti täis saada. “Meie aastane laps oli täna esimest korda kaheksa tundi järjest ilma rinna­piimata. Varem pole seda juhtunud. Mida põnevam on talle aga muu toit, seda vähem huvitab rind,” nendib Anneli, kes kavatseb Luiset imetada vähemalt tema kaheseks saamiseni.

Keerulisem võib olla ka lapsega kohvikus-restoranis käia, sest sealgi pistab ta näpud taldrikusse. “Ühtepidi on hea, sest ta sööb sama, mida meie, kuid teistpidi tuleb vargsi laua alt toidu­tükke korjata.”

Lämbumist pole vaja karta

Paljud tuttavad, kes nägid esimest korda, kuidas Laura ja Luise tükilist toitu sõid, tõmbusid aga hirmust krampi ja küsisid: “Kas nad endale kurku ei tõmba?” Anneli seletab, et tegelikult on vastu­pidi. Lapsel, kes sööb tükilist toitu, säilib toidu väljaläkastamise refleks, kuid lusikaga püree söömine pigem uinutab seda refleksi.

Tüdrukutel on vahel hakanud mõni suurem toidutükk kurku minema, kuid nad on selle kohe osavasti keelega välja ajanud. “Laps kontrollib olukorda ja köhib tüki välja. Samas ta järjest rohkem õpib, kui suurt tükki tasub suhu panna,” ütleb Anneli.

Et seda õppeprotsessi mitte rikkuda, ei tohiks titale püreed anda ega teda ise toita. Kord, kui Laura oli kümnekuune, läks pere reisile ja ema otsustas plökerdamise kartuses last lusikaga toita. “Tegin suure vea,” nendib Anneli. Kui pere koju naasis, ootas tüdruk, et ema talle toidu suhu pistaks. “Söö ise!” vastas ema. Kulus kaua aega, enne kui Laura seda tõrkumata jälle tegi. Luisega pole Anneli seda viga korranud.

Näputoitumise nipid

• Paku lapsele sobivas suuruses keedetud või tooreid toidutükke.
• Lase lapsel endal toitu valida ja suhu pista.
• Võta algul söömist kui mängu, mille ajal laps alles õpib sööma ja toitu nautima. Vajalikud toitained saab ta rinna­piimast või kunstpiimasegust.
• Ära oota, et su beebi sööb algul palju toitu. Kui ta avastab, et toit maitseb hästi, hakkab ta järjest rohkem seda närima ja alla neelama.
• Ürita süüa koos titaga, et ta saaks sind jäljendada ja omandada uusi oskusi.
• Arvesta sodi tekkimisega ja mõtle, kuidas last riietada või kaitsta ümbrust, et toitu oleks lihtsam koristada. Katsu vältida stressi ja pea meeles, et laps alles õpib sööma.
• Söömine võiks pakkuda rõõmu ja naudingut kõigile. Proovi tekitada pinge­vaba õhustik, millega julgustad last toitu avastama ja proovima. Siis on ta ka edaspidi uutest toitudest huvitatud ja ootab innuga järgmist toidukorda.

Allikas: Gill Rapley & Tracey Murkett, Baby-led Weaning