Foto: Pixabay
"Kui ma mõtlen sellele, kuidas mu suhe on vanema lapsega või üldse lastega ning peres, siis tunnen, et paljud konfliktid on saanud alguse sellest, et tegelikult on minu tass tühi," tunnistab Maria oma seekordsess blogis ja jätkab:

Mees teeb oma tööasju küll osaliselt kodukontoris, aga tegelikult teda ju pole olemas. Visuaalselt on ta kohal, aga reaalsuses teda ju pole, sest töötavat inimest segada ei saa. Seega on kogu majapidamine ja lapsed siiski minu kanda. Kui mehel aga tööpäev läbi saab, siis tahab ta puhata ning see tähendab seda, et taaskord on kogu majapidamine minu kanda. Okei, paar korda kuus saan ma kodust välja omi asju tegema - füsioteraapisse ning pediküüri ja vahel ka massaži, aga need on vaid loetud tunnid ning vahel saan ka korra paariks tunniks sõbrannadega linna. See teeb siis ühe kuu peale umbes viis tundi, kus saan olla lasteta kodust eemal. Pole siis ime, et tunnen end kui lössis kalts. Puudub energia nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.

Seekord siis otsustasin, et lähen ja tuulutan end kohe mitu tundi ühel õhtul ning jätan lapsed mehele. Tema ju käib ära sõpradega kui tuju on ning ei ole ta kordagi mure tundnud, kas ma hakkama saan, sest kuidagi on kõikide jaoks iseenesest mõistetav, et emad tulevad toime ja saavad igas olukorras hakkama. Keegi ei mõtlegi sellele, et äkki see ema vajab tuge. Ja kui mõni ema ka juhtub mainima, et tegelikult ma vajaksin abi või lastega üksi on raske, siis lennatakse kohe turja stiilis “mis tegid neist lastest kui hakkama ei saa”.

Meestesse aga suhtutakse hoopis teistmoodi - kui mees läheb sõpradega välja, siis see on täiega okei nähtus ning keegi ei esita mehele küsimust, et kuhu sa lapsed jätad selleks ajaks? Teatakse ju, et nood on emaga. Kui aga ema läheb laste juurest eemale, siis on kohe küsimus, et kes lapsi hoiab ning kui tuleb vastuseks, et lapsed on isaga, siis imestatakse, et kuidas toime tuleb.

Seega läksin sõbrantsidega linna ja jätsin lapsed mehele. Lugesin veel sõnad peale, et mis kell mis toimingud teha ning läinud ma olingi. Enne sai veel mainitud, et mul pole õrna aimugi, kas enne hommikut üldse koju jõuan.

Pean tunnistama, et olin natukene mures, kuna pole beebist veel nii kaua eemal olnud ning kuna ta ikka sööb ka rinnapiima, siis muretsesin, et kas ta lepib nii, et saab vaid pudelit. Mees küll rääkis, et beebi oli pahandanud nii pudeli peale kui ka ei tahtnud magama jääda, aga lõpuks oli kõik laabunud. Mina aga puhkasin vaimu, arutasin laste kasvatamisega seotud teemasid ning lubasin endale pokaali veini.

Hiljem küll pidin tunnistama, et see pokaal polnud seda vaeva väärt, mis sellega kaasnes. Pidevalt pidin kella vaatama, et olla kindel, et alkohol verest väljas enne kui lapse rinnale panin ning tuli ka piima välja pumbata, sest olemine muutus juba valulikuks. Seetõttu lubasin endale, et kui siiani suutsin 12 kuud alkoholita vastu pidada enne toda pokaali veini, siis suudan seda ka edasi, kuniks beebi päris võõrutatud on nii rinnast kui pudelist.

Vähemalt sain kodust välja, sain end tuulutada ning oma nn tassi täita, mistõttu loodan, et suudan olla rohkem tähelepanelik ja kannatlikum ja jagada enda armastust laste vastu rohkem kui enne, mil mu sisemine tass päris tühi oli.