Erakogu
Riiklik eriolukord on kestnud juba poolteist kuud ja tahad sa seda või mitte, on suurem osa meist “sunnitud” oma lähedastega suhtlema rohkem kui eales varem.

Kui Uudo Sepp hiljuti tunnistas, et tema suhtele sai karantiin ja pidev ninapidi koos olemine ilmselt saatuslikuks, siis kas meiegi peres on peagi oht, et kingitud šokolaad põlema süttib ning seejärel sillalt alla visatakse?

Ühesõnaga — kuidas on meie pereharmooniat mõjutanud fakt, et ligi 50 päeva ja enam kui 1000 tundi on ühed ja samad näod sulle päeval, lõunal ja õhtul vastu vaadanud? Kas säärane kommuunielu võrdub mesinädalatega, mida meil kunagi olnud pole (lapsevanemad ilmselt juba aimavad, et vastus on ei? Või oleme hoopis avastanud, et sinu teine pool hingab kuidagi ärritavalt, sööb liiga valjult ja oskab kogu aeg vale koha peal seista?

Ütlen kohe alustuseks ära, et õnneks või kahjuks kumbagi äärmusesse meie pere siiski laskunud pole. Ei ole me nautinud meeletuid mesinädalaid ega samuti pole meie koduseinte vahel vallandunud kolmandat maailmasõda. Võiks isegi öelda, et olukord on (üllatavalt) rahulik ja stabiilne. Aga kindlasti on ka meil paremaid ja halvemaid päevi.

Kui ärkad “kontorilauast” paari meetri kaugusel…

Ma arvan, et ehk kõige keerulisem faas oli vähemalt minu puhul siis, kui eriolukorrast oli möödunud paar nädalat. See tähendas, et esialgne kodukontori “romantika” oli lahtunud ning raske oli end ümber lülitada rütmist pere-töö-pere-töö, kui “pere” ja “töö” üksteisest praktikas paari meetri kaugusel asusid. Sellele kõigele lisandusid ühel hetkel veel minu virtuaalsed ülikooliloengud ja meie ühised koduotsingud. Ühesõnaga, oli keeruline kõike korraga hallata, kui töömeilide saatmine, loengute kuulamine, kinnisvaraportaalides surfamine, lõuna söömine ning beebi toitmine toimusid kõik ühe ja sama laua taga.

Selle kõige juures häiriski mind vast enim fakt, et tegelikult tahaks ju kogu selle päeva vältel parema meelega hoopis oma tütart nunnutada ja naisega näiteks Netflixi vaadata. Aga noh, uued ajad ja reaalsused ning oleme vaikselt ka praeguse elukorraldusega sina peale saamas:).

Kuidas me siis koduseinte vahel enam-vähem sellist rütmi oleme suutnud hoida, et üksteise närvirakke päris ära söönud pole? Alustuseks on kindlasti suureks abiks see, et Mariin on hetkel veel ju emapuhkusel ja saab päeva esimeses pooles enamasti ise meie 8-kuusel inimtaimel silma peal hoida. Nagu koroonakriisi alguses ka kirjutasin, siis kahtlemata oleks praegune olukord oluliselt keerulisem, kui me mõlemad peaksime pidevalt tööasjadega tegelema ning samal ajal kuidagi ka lasteaiakasvatajaks või matemaatikaõpetajaks kehastuma.

Teine “võti”, mida proovime ka vahel edukamalt, vahel vähemedukamalt rakendada, on avatud kommunikatsioon. See tähendab, et mina annan teada, kui mõni aeganõudvam tööülesanne ees on ja sel ajal natuke vaikust ja keskendumist vaja on. Teisest küljest proovin julgustada naist ka mind “appi hüüdma”, kui juhe korra päeval kokku jookseb ja ma ise Beebi valvamise enda peale saan võtta. Lisaks proovin päeval abistada mõne lihtsama kodutööga, nagu nõudepesu, pesu kuivama panemine või prügi väljaviimine. Nii suudame tööpäeva lõpuni ka väikeses korteris kuidagi nii eksisteerida, kus ühel ei tekiks tunnet, et “ma ei saa üldse keskenduda” ja teisel omakorda tunnet, et “mida sa päev läbi seal arvutis passid.”

Kolmas “võti”, millest ka eelnevalt korduvalt rääkinud olen, on see “oma aja leidmine”. Aga kuidas sa oma aega leiad, kui kõik kinod, jõusaalid, restoranid ja muud põnevad asutused hetkel kinni on? Enda puhul tunnen, et värske vaimu hoidmiseks pean ma nädalas 2-3 korda ühe jooksutiiru tegema. Nii saad mõtte hetkeks mujale ja mis seal salata, ega vöökoht ka seda ideed kodus istumise kõrvalt maha laida. Samuti proovin pärast igat tööpäeva Beebi vankrisse sättida ja temaga samuti ühe tunni-pooleteise pikkuse jalutuskäigu värskes õhus teha. Beebi saab sel ajal magada ning naine minu ja lapse näolapist mõneks ajaks puhkust. Win-win.

Meie pere tegemisi saad jälgida ka Instagramis ja Facebookis.

Allikas: kuidasollaisa.com