Foto: Unsplash
Samas tundub, et kohati oleme omavahelise võistlemisega liiga kaugele läinud. Täiskasvanuks saades omandasime oma naisega endalegi täiesti märkamatult tänapäeva ühiskonnas inimestele tavapäraseks saanud väärtushinnangud. Uskusime, et need, kellel on uhkemad ametinimetused, suuremad saavutused, parem välimus, stiilsemad riided, kallimad autod, kaunimad kodud, kopsakamad palgad, kõige uuemad tehnika imevidinad või need, kellel on Facebookis rohkem sõpru, elavad teiste silmis ihaldusväärsemat elu.

Kas tõesti on jõukus parim viis hindamaks kellegi väärtust?

Uskusin kunagi, et lapsevanemaks saades pääsen lõpuks sellest rallist, lõputust võrdlemisest ja „naabritega“ võistlemisest. Ma ei osanud arvata, et isaroll toob minu ellu veelgi rohkem võrdlusmaterjali, mis võib minu suurt õnnetunnet väga tugevalt varjutada.

Alles hiljuti tabasin end mõttelt, et võib-olla olen isegi ülemäärase teistega võrdlemise, kõrvutamise ja hindamisega liiale läinud. Jõudsin järeldusele, et sedasi jätkates teen kahju eelkõige iseendale, aga ka neile, keda pean kõige kallimateks.

Neid asju, milles värsked lapsevanemad saavad end teistega võrrelda on lõputult. Reastan siia need 6 näidet, millega ise viimasel ajal olen kokku puutunud.

Enda lastekasvatuse meetodite võrdlemine naise omadega

Mina ja mu abikaasa oleme pärit erineva taustaga perekondadest ning loomulikult on meil mõlemal omad head ja vead. Kuigi meie tütar on meile mõlemale esimene laps ning mina soovin olla osavõtlik isa, siis kipun ma end ikkagi väga tihti oma naisega võrdlema. Mitte alati, aga aeg-ajalt tunnen ma siiski, et olen tema kõrval justkui teisejärguline lapsevanem.

Kui mu naine suudab mõnel õhtul beebi edukamalt magama saada, kas ma peaksin siis ennast seetõttu halvasti tundma? Või kui ta on lapse suhtes tähelepanelikum kui mina (nt hoolitseb paremini selle eest, et nahavoltide vahed oleksid kuivad, nina tatist puhas ja küüned lõigatud), kas see teeb minust „halva“ isa?

See pidev võrdlemine on muutunud koormaks, millest ma püüan vabaneda. Teoreetiliselt oleks see lihtne – ma tean, et kui kadedus peale tuleb, siis peaksin ma hoopis enda parimatele omadustele keskenduma ning tundma uhkust, et ma saan tegelikult lapse kasvatamisega suurepäraselt hakkama. Loogiliselt ongi kõige mõistlikum ühendada jõud ja olla koos naisega tugev tiim.

Enda naise sünnitusest taastumise võrdlemine teiste emade kogemustega

Õnneks taastus minu abikaasa sünnitusest kiiremini kui me kumbki arvata oleks osanud. Niisiis, sellega meil muresid polnud. Küll aga olen ma märganud, kuidas teised värsked emad minu naise sünnitusjärgset välimust (kadedusega) kommenteerivad.

Olukorra teeb veel keerulisemaks see, et mitmed kuulsused ja VIP-id uhkeldavad vahetult pärast emaks saamist ajakirjade esikaantel ning mujal meedias oma ideaalsesse vormi photoshopitud kehadega.

Ma ei tea kuigi palju sellest, mis on sel puhul normaalne ja mis mitte, aga ma pakun, et sünnitusest taastumine on siiski väga isiklik asi. Kui sa tõesti muretsed enda (või oma naise) kehakuju või tervise pärast, siis räägi sellest oma perearstiga. Kui sa tunned, et sa lihtsalt ei liigu oma sõpradega/ sõbrannadega samas tempos, siis need mõtted ja kahtlused sind kahjuks edasi ei aita.

Enda kodu puhtuse ja korra võrdlemine teiste omadega

Esimest korda lapsevanemaks saanutena tunneme kohati, et oleme igasugu toimetustega füüsiliselt ja emotsionaalselt ülekoormatud. Seetõttu on meie kodu viimasel paaril kuul meenutanud pigem räsitud lahinguvälja kui armsat pesakest.

Mõni aeg tagasi käisime külas sõpradel, kelle teine laps sündis paar nädalat enne meie oma. Peale selle, et nende kodu oli piinlikult puhas – pereema oli külalistele ka kahekäigulise lõunasöögi jõudnud küpsetada. Mis mõttes!? Kuidas tal saab kõigeks selleks kahe lapse kõrvalt aega olla?!

Minu esmane mõte oli: „Miks ei võiks minu naine nii organiseeritud olla?“ ja järgmisena tekkis küsimus: „Kas tal on rohkem vaba aega, sest tal on „paremad“ lapsed?!“

Enamasti võrdleme me valesid asju. Me võrdleme vaid neid aspekte, mida me näeme. Tegelikult meil pole õrna aimugi, kuidas tema pere igapäevaelu välja näeb. Kas nende kodu on alati nii puhas ja korras? Kas tal oli juhtumisi sel päeval paindlikum graafik?

Kui aus olla, siis ka meie kodu näeb alati enne (planeeritud) külaliste tulekut parem välja kui igapäevaselt. Kui me näeme ennast pidevalt teistest kehvemana, siis motiveerimise asemel võib see sageli tekitada tunde justnagu me polekski enam millekski paremaks suutelised.

Enda suhte võrdlemine sõprade kooseludega

Ma võin öelda, et ma olen selle üle üpris uhke, et ma endale pikemat isapuhkust sain lubada, kuid kahjuks olen ma seetõttu märganud ka teiste lapsevanemate kadestavaid pilke.

Kuigi mulle meeldis koos naise ja lapsega kodus olla, leidus ka üksjagu päevi ja öid, kus ma ise kadestasin neid, kes samal ajal tööinimese elu elasid. Kui aus olla, siis 24/7 koduperenaist mängida oli ka kurnav ning vahel tundus see isegi mõttetuna, sest „mõni teine värske emme“ saab nende asjadega omal käel hakkama.

Pidev võrdlemine paneb fookuse valele inimesele. Mina suudan ainult ühte elu kontrollida – enda oma; niisiis, olekski parem keskenduda iseendale. See on meie suhtele palju tervislikum, kui mina ja mu naine väärtustame ja hindame seda, mis MEIE suhtes hästi on.

Beebi arengu võrdlemine teistega

See on täiesti arusaadav, kui noored lapsevanemad muretsevad, kas nende beebi areng ikka vastab kõiksugu parameetritele ja normidele. Kuid kui sellest kujuneb lakkamatu võistlus teiste põnnidega, siis on see muret tekitav.

Ma olin väga uhke, kui lastearst meie beebi head kehalist arengut kiitis, kuid ma olen hakanud mõistma, et paratamatult ei saa minu tütar igavesti igas asjas parim olla. Minu enesehinnang lapsevanemana ei tohiks sõltuda sellest, kui kiiresti minu laps imikueas pead hoidma õpib!

Minu üks suurimaid õppetunde isana on olnud see, et minu tütre areng ei tohiks olla võistlus teiste lastega! Sellise pideva võrdlemise lõpetamine on aidanud mul ta omaks võtta sellisena nagu ta on ja teda tingimusteta armastada ka siis, kui ta juhtub mõnes olukorras „aeglasem“ olema.

Tuleb välja, et lapseeas kindlal ajahetkel teatud kriteeriumitele vastamine ei vähenda ega suurenda eriliselt lapse potentsiaali tulevikus.

Lihtsam öelda, kui teha, aga ülearuse muretsemise ja pabistamise asemel tuleks hoopis õppida nautima oma beebi praegusi oskusi ja trikke.

Beebi käitumise ja isikuomaduste võrdlemine teiste põnnide omadega

Ma olen suht kindel, et vanemad ei suuda oma laste temperamenti ka kõige parema tahtmise juures muuta. Paljud omadused nagu näiteks silmade värv ja mitmed isikuomadused on meile kaasa sündinud. Seetõttu oleks kõige lihtsam teda sellisena aktsepteerida nagu ta loodi, kuid ma mõistan, et ka seda on kergem öelda kui teha.

Loomulikult oli see minu ja mu naise jaoks kurnav, kui meie beebi oma esimesel elukuul õhtul tundide kaupa nuttis ega suutnud uinuda. Kas see aga tähendab, et tema on „halb“ laps või meie „halvad“ vanemad?

Umbes kuu aega hiljem (kuigi ma tahaksin meie kasvatusmeetodeid kiita, aga kahjuks see ei sõltunud meist) naeratas meie väike preili meile päeva jooksul korduvalt suure suuga ning õnneks kestab see tänaseni. Kuid see ei anna meile kindlustunnet, et selline „hea“ käitumine kestab igavesti.

Loomulikult on olemas lapsi, kes magavad paremini, nutavad vähem ning nende vanemate elu paistab muretum. Kui ma praegu võrdlen oma tütart teiste lastega, siis tema ei oska sellest end veel haavatuna tunda. Aga kui ma soovin, et temast kasvaks enesekindel naine, kes teab, et ta on ilus, tark ja osav, siis pidev teistega võrdlemine ei tule mu tütrele kuidagi kasuks.

Võrdlemise juures on kõige kurvem see, et tavaliselt kipume enda nõrkusi kõrvutama just teiste parimate külgedega. Tänapäeva sotsiaalmeedia viib muidugi sellise toksilise käitumise täiesti uuele tasemele. Pidev eneseupitamine jätabki mulje, et ma peangi „naabrist parem“ olema, et ennast täisväärtuslikult tunda. Realistiks jäädes pole kellegi elu nii täiuslik kui see esmapilgul välja paistab.

Hiljutine uurimus näitas aga hoopis vastupidise harjumuse positiivset mõju nii meie füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Selle järgi on tänulikkus omadus ja harjumus, mis aitab inimestel õnnelikum olla ning mõjutab isegi meie immuunsüsteemi.

Seega, kui tabad ennast ebatervislikult teistega võrdlemast, siis selle asemel küsi endalt hoopis, mille üle sa tänulik oled!

...

Olen Tanel, 30ndates noor abielumees oma naisele. Lisaks sellele ka isa.