Unsplash
Pere ja Kodu toimetusse jõudis murelik kiri kahe lapse emalt, kel soovib lugejatega jagada valusat isiklikku kogemust sotsiaalmeediagruppidest põhjustatud ärevusega võitlemisel. Ühtlasi on tal tuua nii mõnigi hea põhjendus, miks tasuks beebigruppidest kauge kaarega mööda käia ja keskenduda selle asemel rohkem iseendale ning ühisele perekonnale.

Ämmaemanda hoiatused kui kurtidele kõrvadele

Mul on kaks last. Ja nendega koos kaks väga erinevat emaks olemise kogemust. Nagu paljudel teistel, iseloomustas ka minu esimest rasedust, sünnituskogemust ja lapsega veedetud aastat segadus, hirm, iseendas kahtlemine ja üksindus. Teise lapse ilmaletulek ja järkjärguline areng on aga olnud sedavõrd rahulik kulgemine ja puhas lust, et olen tihtipeale tabanud end juurdlemast, millest selline üüratu vahe. Kindlasti mängib siin rolli esimese lapse kasvatamisest saadud kogemus, ent lisaks sellele on oluliseks ärevuse vähendajaks teadlik hoidumine sotsiaalmeediast ja eeskätt beebigruppidest.

Mäletan päevselgelt, kuidas mu esimene ämmaemand hoiatas mind beebigruppide eest. Aga kuna kõik asjad on alati vaja omal nahal ära proovida, otsisin ma juba selleltsamalt visiidilt koju jalutades uudishimulikult üles enda beebi tähtajale vastava Facebooki lehekülje ja asusin uudistama, millest seal räägitakse. Algul võrreldi beebikõhte, kurdeti rasedusvaegusi, planeeriti kokkusaamisi ja vesteldi niisama. Oli nii vaikseid jälgijaid kui agaramaid sõnavõtjaid, eriti torkasid aga targutamisega silma naised, kellel juba mitmes rasedus käsil. Helge meeleolu siiski veel säilis, kuna beebid hakkasid pudenema, üksteisele elati kaasa, jagati sünnituskogemusi, kiideti ja laideti ämmaemandaid, postitati pilte õnnelikest isadest ja armsatest pambukestest ning kõik oli justkui hästi. Ja siis juhtus midagi — teineteise toetamise asemel hakati hoopis rivaalitsema.

Facebook õelust täis nagu Perekooli foorum

Enne lapsi ei kujutanud ma ettegi, et äsja emaks saanud naine võiks endast kujutada midagi muud kui õrnust, armastust, südamlikkust ja andmisrõõmu kiirgavat olendit. Nüüd aga tean, et suurema tõenäosusega on tegu hoopis kurnatud, segaduses, magamata ja üksindustundest hulluva inimesega, kes otsib meeleheitlikult kohta, kuhu kuuluda, tunnustust ning kinnitust, et kõik, mida ta oma beebiga teeb, on enam-vähem õige. Vähemalt mina küll tundsin ennast nii. Ja sellest hetkest algaski minu avastusretk, mis lõppes sellesama tõdemusega, mille eest mu ämmaemand mind hoiatas — et virtuaalmaailm on tulvil pulbitsevat ängi, mida valimatult üksteisele krae vahele sokutada ning millest oleks targem hoopis eemale hoida. See pole muidugi üldistus, mis laieneks kõigile emadele, üksnes neile, keda tõukab tagant tung tõestada iseendale ja maailmale ükskõik mis hinnaga, et nemad ja nende lapsed on teistest peajagu üle.

Kui keegi on kunagi heitnud pilgu kas Perekooli või Delfi kommentaariumisse, võib enam-vähem täpselt ette kujutada, milliseks kujunes minu Facebooki uudisvoog ühe sellise keskmise mürgisusastmega grupi liikmena (kuna kuuldavasti oli olemas veelgi hullemaid). Igapäevaselt ägas mu sotsiaalmeedia sein üksteise mahategemise, võrdlemise ja kaklemise all. Tulised vaidlusteemad ulatusid beebide toitmisest, vaktsineerimisest ja füüsilisest arengust isegi selleni, millised on kellegi kodused tingimused. Mingil hetkel grupp killustus, sündisid pisemad tsunftid ja grupivestlused, kus naerdi teiste emade üle, mõnitati ja aasiti, räägiti taga. Eriti on meelde jäänud üks postitus, kus uuriti, millega keegi tegeleb, kui vana on, kus elab ja mitut last kasvatab, kus joonistus välja selge tendents, et vingemate ametipostide esindajad võtsid endale vabaduse naerda välja need, kes töötasid toidupoes, lihakombinaadis, olid koduperenaised või keskmisest veidi nooremad. Üks ema pidas koguni vajalikuks hakata teisi grammatiliselt harima, viidates ühe või teise “ilmselgelt pooleli jäänud kooliteele”. Kuigi keegi polnud siis veel otseselt minu vastu pöördunud, ajas õiglust armstava inimesena mind juba siis endast välja see, mis õigusega julgeb üks ema teist alavääristada — me kõik anname ometigi ju endast parima!

Veel üks katse…

Targa inimese järgmine samm oleks olnud grupist lahkumine, kuna negatiivsed emotsioonid olid tõesti pidevas ülekaalus — kümneid, kui isegi mitte sadu kordi mõtlesin neid sõnavõtte lugedes, et milleks mulle seda vaja on. Kuid ebakindlus ning tuhat ja üks küsimust seoses beebiga tundusid olulisemad kui hingerahu. Hirm üksinduse ees toitis endiselt lootust leida mõttekaaslasi, kuna ükski minu päris-sõbranna polnud sel hetkel hoolimata üsnagi soliidsest vanusest veel valmis lapsi saama. Ja noored emad teavad väga hästi, et oma mees sellist üksindust leevendada ei saa, mida tunneb koduseinte vahele beebiga kahekesi jäänud naine. Nii saatiski mind lõpuks edu ning ühe mu “tutvumiskuulutuse” alla koondus umbes 10-liikmeline seltskond, kelle puhul tundus, et potentsiaali teineteisemõistmiseks on, kui vaid poleks võrdlemisi kohe selgunud, et tegelikult oli jälle oluline vaid üksteise üle trumpamine. Kellel paremad kokkamisoskused, moodsam vanker, uuem iPhone, vingem auto, ilusam kodu, tublim mees, kiiremini arenev laps… nimekiri on lõputu.

Iga uus päev tõi kaasa siirast imestust, kust leitakse aega ja tahtmist oma beebide kõrvalt teiste emade üle irvitada, ühe või teise välimust, lapsi, mehi, rahalist seisu, sotsiaalset staatust, elukohta või laste kasvatamise meetodeid naeruvääristada. Ja seda nii avalikult kui isekeskis. Isegi mu oma abikaasa küsis vähemalt üle päeva, miks ma nõnda ärev, kurb ja närviline olen. Ning vastus oli alati üks ja seesama — need naised. Loomulikult kaalusin varianti, et mõtlen ise üle, aga paraku oli sellest võimatu mööda vaadata, kuidas mind pidevalt iga asja eest hurjutati — küll sain viltuseid pilke, kuna mu laps piisavalt ei maganud. Et ma ei osanud teda rahustada. Et ma ei rakendanud piisava innukusega Montessori kasvatusmeetodeid. Et ma toitsin teda ikka veel rinnaga, kui kõik teised olid juba ammu lõpetanud. Et ma ei valmistanud talle ise ökolillkapsapüreed. Et mul polnud kõige kallimat turvatooli, beebivoodis kõige peenemat madratsit, Scandikidsi kõige popimat ökolutti, mitmesaja eurost söögitooli või Bugaboo uusima erikollektsiooni vankrit. Ühe meelest polnud mul isegi piisavalt suurt elamist, et üldse lapsi saada. Ja mees ei kõlvanud ka kuhugi — kunagises tutvusringkonnas kujunenud arvamuste põhjal, mida seltskonna kõige mürgisem uss teistele minu selja taga kuulutas.

Hullem kui koolikiusamine

Imestan siiani, kuidas ma suutsin võõraste inimeste arvamust nii hinge võtta, aga eks äsja emaks saanud naised ongi hapramad. Nüüd, pärast teise lapse sündi, naeran ma südamest selle üle, kuidas täiskasvanud inimesena, pärast erinevate ülikoolide kadalippe, abiellumist ja laste saamist ning keset põnevat karjääri sattusin ma naeruväärsesse koolikiusamist meenutavasse olukorda, kus ajasin pisarsilmil kokaraamatus näpuga järge, suutmata sooritada vegan beseed või voltida õnnitluskaardile origamit. Kuidas ma kulutasin 10 täiesti suvalise naisterahva tittede minisünnadele ja restoranis käimistele nii palju aega ja raha. Olles umbes aasta aega seda jama talunud, soovisingi ma ühel ilusal päeval pärast järjekordset inetut stseeni sellele seltskonnale head päeva jätku ja rohkem pole meie teed ristunud. Olen vaid kuulnud, et pärast minu lahkumist võeti ette uus ohver, kelle kallal ilkuda. Nüüd kasvabki minu teine laps rahus ja vaikuses, eemal sotsiaalmeedia kärast, võrdlemisest, targutamisest, õelutsemisest ja materialismist läbiimbunud rivaalitsevatest naisterahvastest.

Emad, ausalt, ma ütlen teile. Hoidke oma vaimset tervist ja närvirakke ja käige igasugustest titegruppidest kauge kaarega mööda. Kuigi unistus leida eluks ajaks täpselt sama vanade lastega sõbrannad on väga ahvatlev, siis kahjuks on kõik sellised grupid absoluutselt ühesugused ja paratamatult hukule määratud. Vältida tasub ka selliste emade seltskonda, kes oma indentiteedi on võrdlemisele rajanud. Usaldage hoopis iseennast, laste kasvatamiseks ette nähtud kirjandust ja videomaterjali, hoolitsege oma suhete eest lapse isa, sugulaste ja tõeliste sõpradega, taastage kasvõi side mõne ammuse sõbrannaga, kes samuti lapse on saanud. Püüdlus sobituda võõrasse seltskonda lõppeb peaaegu alati vaimse katastroofiga ning nõnda erinevate natuuride ja taustadega inimeste koosviibimisest ei tule iial midagi head. Mina olen oma avatusretkel igatahes õppinud, et minu parim sõber on mu abikaasa, temaga koos me need lapsed üles kasvatame ja nii see peabki olema. Mitte kunagi varem ega ka hiljem pole ma kohanud kusagil nõnda ebaõiglaseid ja ennasttäis inimesi kui beebigruppides. Ja kes ennast sellest postitusest ära tundis — palun proovige olla edaspidi meeldivamad inimesed.

Kallid Pere ja Kodu lugejad, kas olete käesoleva kirja autoriga ühel meelel?