Ma olen meeletult õnnelik, et leidsin endas julguse kuulata oma sisemist häält ning jõuda elus järgmisse etappi, olles kodune ema. Koduperenaine. Kodukana. Ma olen laste kõrvalt ka tööl käinud ega soovi seda aega enam kunagi tagasi, kuna ärkasin siis igal hommikul kell 4.30, et teha 10-, 12- ja vahel isegi 14-tunniseid tööpäevi. Ma tegin samasuguse pühendumusega tööd nagu praegu olen ema, aga siis kui ma täiskohaga üritusturundajana töötasin, klientidega kohtusin, eelarveid planeerisin, arveid esitasin ja alluvatele palka maksin, näidati alati üles huvi ja heakskiitu minu tegemiste suhtes. Tunnustus oli midagi sellist, millest kunagi puudust polnud, aga mida mulle nüüd enam ei pakuta. Miks see nii on?

Minu meelest on väär inimest tema ameti järgi mõõta ning eeldada, et arst, kokk, fitnesstreener, sekretär, projektijuht ja koristaja on ametina kuidagi seotud sellega, kes inimene sisimas on. Need pole muud kui ametid, viisid elatist teenida. Minu amet lihtsalt sisaldab rohkem elamist kui elatise teenimist. Pealegi, me oleme emadena ühekorraga nii õpetajad, kiirabitöötajad, koristajad, kokad, taksojuhid, lasteaiakasvatajad, mängukaaslased, hoidjad, sekretärid, raamatupidajad ja veel tuhat asja. Emad ei teeni palka ja peavad pidevalt kõigi pereliikmete vajadusi täitma, sest nemad ei too perre sissetulekut ja peavad seeläbi kompenseerima puudujäägi hea planeerimisega.

Võib-olla ei seisnegi probleem ühiskonna ootuses naistele või hinnangus koduperenaistele. Või selles, mida täiesti võõras inimene minust arvab. Tõenäoliselt ei tohiks ma südamesse võtta seda, kui küsitakse "millega ma tegelen" sellise hääletooniga nagu oleks neil minust kahju. Võib-olla ongi tegu minu enda enesehinnangu küsimusega? Ma olen väsinud, aga ma olen õnnelik ja see on kõike seda väärt. Emadus on kõikehõlmav ning ma olen uhke selle üle, et töötan nii kõvasti ja investeerin sellesse "projekti" oma aega, energiat ja südant. Ühel heal päeval minnakse nagunii kooli ja kedagi pole vaja enam potitada, riietada ning öösiti toita ja lohutada. Võib-olla lähen kunagi tagasi kooli, omandan veel ühe ülikoolihariduse ja muudan tegevusvaldkonda. Aga praegu on mu lapsed minu inspiratsiooniallikaks, meistriteoseks ja elutööks. Ma leian, et emadus on karjäär, mis väärib tunnustust. Eriti kui karjääri definitsioon on "eriala, millega inimene tegeleb märkimisväärse osa oma elust ning mille käigus on võimalik areneda". Mis see emadus siis muud on kui mitte kõike seda?

Jaga
Kommentaarid