Veebiväljaandes huffingtonpost.com kirjutab üks ema: „Kui minu poeg oli kuue-nädalane, põrkasin poes kokku vana kooliõega. Asjalikult käru lükates ja samal ajal riiulilt asju valides teatas ta mulle uhkusega, kuidas tema beebi öösiti rahulikult kaheksa tundi jutti magab. Paar kuud hiljem tuletasin talle seda ahastusega meelde, mõeldes oma unetule lapsele. Selgus, et mu kunagise kooliõe poeg magas ükskord tõesti lausa seitse ja pool tundi. Kõikidel teistel öödel ärkas beebi mitmel korral ja hommikuks magas ta ikka suure öise kisa peale vanematega ühes voodis.

Paratamatult kuuled sa (enamasti siiski pooltuttavatelt, mitte aga südamesõbrannalt) palju rohkem lugusid tublidest ja öö läbi magavatest beebidest, kui marakrattidest, keda une jaoks kaks tundi järjest opatama pidi. Emad kipuvad ikka oma lapse parimaid hetki võimendama, ülejäänu jäetakse rääkimata.”

  1. Sa muretsed pidevalt, et su beebiga juhtub midagi halba.

Elizabeth Stone (kes on menuki „A Boy I Once Knew: What a Teacher Learned from Her Student” autor) on kirjutanud: „Lapse saamine… on otsustamine, et sa lubad oma südamel väljaspool oma keha ringi käia.” Pea kõik emad võivad selle lausega nõustuda juba sünnitusmajast koju sõites. Mis saab, kui mu laps enam läbi une korralikult hingata ei saa? Äkki ta neelab midagi ohtlikku alla? Kas ma olen kohutav ema, kui minu tähelepanu hajumise ajal ta oma pea ära lööb? Kas röövlid jahivad beebisid? Kuigi keegi sellisest paranoiast eriti ei räägi, kogeb seda suur osa emasid. Ja aastaid hiljem, kui su lapsed juba kooli lähevad, on kõik need hirmud endiselt alles.

  1. Verstapostid pole nii olulised, kui arvatakse. Ja ometigi tekitavad beebi esimesed sõnad ja sammud sinus soovi osta tort ja tähistada.

Mõned lapsed kõnnivad 11-kuuselt ja ehitavad mänguklotsidest uhkeid ehitisi, aga ei räägi sõnagi. Teine on 18-kuune, teab tervet sõnavara, aga kuidagi ei taha põrandalt püsti tõusta. Lapsevanemana oled sa arvatavasti lugenud läbi kõik artiklid teemadel, millal laps rääkima, kõndima ja iseseisvalt potil käima peab hakkama. Kui asjad kujunevad reaalsuses teistmoodi, tabab sind paanika. Mis mu lapsel viga on, kas asi on minus? Arvatavasti ei. Harva räägitakse, et laste erinev arenemiskiirus on täiesti normaalne ja verstapostid jagunevad enmasti pikema ajaperioodi peale laiali.

  1. Lapse kasvatamine on väga intuitiivne.

Paljud emad, kes enne rasedust või selle vältel palju raamatuid ja artikleid lugesid, võisid langeda lõksu uskumusse, et lapsevanemaks peab hoolikalt õppima. Muidugi, enda harimine on kindlasti vajalik, aga enamuse lapse kasvatamisega seotud asjadest õpib igaüks läbi kogemuste. Võib öelda, et naistesse on peidetud programm, kuidas lapsi rinnatada, toita ja magama panna — lapse sündimisel programm käivitub iseenesest. Loodus on kõigega arvestanud ja emana on kõige tähtsam endasse uskuda. Me saame kõigega hakkama!

Allikas: huffingtonpost.com