“Millal ükskord jälle magada saab?” Nii on ilmselt ahastanud paljud beebiemad ja -isad. Mõnes peres kestab magamatus vaid mõne kuu, teistel järjestikuste lastega aga lausa aastaid.

Tean naisi, kes sooviksid veel kolmandat või neljandatki last, kuid tunnistavad, et elaksid kõik muud raskused üle, kuid ei ühtki magamata ööd enam!

Uskumatu, kuidas öises pimedas magamistoas, mis iga kisakorraga halastamatult valgemaks tõmbub, silmitsed oma kullakallikest vahel kui vaenlast. Oma une vaenlast.

Kui sõbranna pillas mu esimese poja sündides minu esimeste kaebuste peale magamata öödest, et ta pole kahe järjestikuse lapsega neli aastat kordagi tervet ööd järjest magada saanud, tundus see mulle ilmvõimatu tulevikuprognoos. Reaalsus aga tüüris mind samas suunas. 

Milleks magama minnagi

Esiklapsega kandis mind magamatusest läbi sünnitusega valla pääsenud adrenaliin, kuid mida kuid edasi, seda vaevalisemalt. Teise lapsega see enam ei kandnudki. Mingil hetkel tundsin magamamineku ees hirmu, sest tundus täiesti talumatu mõte, et ärkan kohe varsti lapse nutu peale.

Muutusin plahvatusohtlikuks ja hääle tõstmine sai tavaliseks suhtlusviisiks. Tuikusin päeval poolavatud silmadega ringi ja pillasin asju maha. Ma ei mäletanud enam, kuidas beebi öösel enda juurde sööma tõstsin ja virgudes üllatusin teda enda kõrval lamamas nähes. Ükskord otsisin teda pimedas paaniliselt võrevoodist taga ja karjatasin mehele: „Laps on kadunud!”, kuid poisike oli end vingerdanud risti minu peatsisse ja üllatus küll, aga magas magusasti! 

Saatsin kuu peale põhimõte, et mina beebiga koos magama ei hakka, sest see tundus imetamise esimestel kuudel ainus võimalus natukenegi magada, olgugi, et sundasendis ja olgugi, et laps kasutas mind pool ajast lihtsalt lutina või nautis lihtsalt öö läbi kaetud laua taga istumist.

Imelikud juhtumised

Mees, kes kõik täie rauaga kaasa tegi, hakkas teise poja sündides samuti kummalisi asju tegema. Ühel hilisõhtul komandeeringust tulles astus ta autost välja, jättes süütevõtme ette. Avastasime selle hommikul. Hommikul kodust tööle minnes ja firma parklasse jõudes, jäi ta autosse tukkuma ja ärkas kliendi kõne peale.

Ühtäkki hakkasid talle tunduma puhkusena ühepäevased komandeeringud Euroopa eri linnadesse koos lennujaamas passitud tundidega ja Kaitseliidu õppused, kus tuli sõba silmale saada lageda taeva all ja olla valmis reageerima iga hetk. See kõik oli köki-möki selle kõrval, mida korraldasid kaks kaheaastase vanusevahega last öösiti meie kodus.

Ühel hetkel avastasime üllatusega, et jah, magamatusega on tõepoolest võimalik harjuda, nagu ka sellega, et oled koguaeg väsinud. Ja selle vastu aitas kummalisel kombel tõesti vaid tegutsemine. Toas päeval tukkuda püüdmine vaid süvendas kurnatust. Näiteks siis, kui lisaks magamata öödele oli paarikuune periood, kui mõlemad lapsed tõusid hommikul kell pool kuus, siis kella üheksaks oli mul tehtud terve päeva toit ja külmkappi oma aega ootama pandud isegi õhtune kartulivorm, mis tuli õigel ajal lihtsalt ahju pista. 

Kõike topelt

Peamine aga, mis aitas mind vastu pidada, oli teadmine, et paljud teised emmed ja issid ei saa ka magada. Pealinna külje all Muuga aedlinnas elavad Maiken­ (29) ja Roman Gubaidulin(30), kellele poeg Richard Sebastian (7) ning aastased kaksikud Kertu ja Marta on kinkinud palju rõõmu, kuid mitte uneküllaseid öid. “Et meie perekonda õnnistati kaksikutega, siis on olnud kõike topelt: unekisa, söögikisa ja muud kisa. Aimasin juba ette, et ega kaksikudki hea unega ole, sest ka Riki ei maganud titena hästi ning vaevalt seekordki langeb meile sülle magavate beebide jackpot,” meenutab Maiken.

Loe värskest Pere ja Kodust emade-isade soovitusi, kuidas magamatusega toime tulla SIIT

Telli Pere ja Kodu SIIT