Marilyn Jurman: „WC-s imetamine on sama, kui minna armsamaga Positivusele ja panna telk väli-WC-de kõrvale!“

On tulnud välja, et sama palju, kui mind häirivad suitsetajad, häirib teisi see, kui ma tütar Rumit avalikult rinnaga toidan.

Viimasel ajal olen paljudest artiklitest lugenud, et see on nõme, kuidas emad kasutavad imetamist ära selleks, et saaks oma rindu eksponeerida. Vau! Olen mitu korda hakanud juba midagi kommenteerima või vaidlema, aga alati mõelnud, et las see jääda ja vahet ju pole.

Aga mis mind lõpuks ikkagi ajendas kirjutama, oli mu enda elukaaslane Janno

Ta tegi mulle restoranis märkuse, et ma tundvat ennast ikka väga mugavalt, kui jätan nibu nii kauaks välja. Ja siis ma vihastusin. Demonstreerisin talle, kui keeruline on kõigepealt katta rind ja panna siis laps turvaliselt vankrisse tagasi. Tõepoolest, kui ma tahaksin uhkusega oma vägevat partiid näidata (mis ongi vägev ja uhke olen ka), siis võib-olla peaksin hakkama hommikuti rinna peal olevaid venitusarme ka puuderdama? Iseenesest, nagu olen aru saanud, siis jäävad mulle pärast imetamist alles „kivid sokis”, nagu on maininud mõned rõõmsamad emad. Võib-olla peakski üldse hakkama paljaste tissidega ringi käima, kuniks neid mulle veel on antud?

Janno proovis küll hiljem seletada, et see ei olnud mõeldud negatiivselt ja et ta lihtsalt nentis fakti, et ma tundvat ennast mugavalt. Aga ma olin juba nii üles köetud kõigi artiklite ja blogipostituste pärast, millele olin viimastel nädalatel sattunud. See, et paljud neist on kirjutanud naised, kes on ka ise emad, ajas mind veel tigedamaks. Käratasin Jannole, et jah, tõepoolest, ma tundsingi ennast su kõrval mugavalt, aga nüüd pärast seda märkust enam ei tunne, ja üleüldse ajab see teema mind endast välja.

Seletasin, et tegelikult proovin alati leida sellise laua, kus inimesed jääksid võimalikult mu selja taha, ja kui võimalik, siis lähen ka veidi eemale. Aga esiteks, kui Rumi nutab ja nõuab süüa, siis ma tõesti ei mõtle, et jehuu, mul on võimalus oma tissi välgutada, vaid vaatangi ümberringi, hindan olukorda, võitlen enda sees oleva ebamugavustundega, et mida teised minust küll nüüd arvavad, ja samal ajal siiski proovin Rumile nibu sealsamas võimalikult ruttu suhu susata.

Paar korda olen peatunud ka keset tänavat

Nii vanalinnas kui ka lihtsalt teel koju ning, pole midagi parata, haaranud Rumi sülle, kiskunud rinna paljaks ning siis seisnud ja imetanud, inimesed muiates mööda kõndimas. Rumi ei ole enam väga kerge nõnda süles hoida, seega on oma rinna eksponeerimine, võideldes seljavalu ja tulitavate jalgadega, neil hetkedel viimane asi, mis on mul mõttes. Tore oleks jah talle lutt suhu pista ja siis loota, et jõuame kuidagi koju või varjulisemasse kohta, aga Rumi ei taha lutti. Ta vaatab mind nagu totakat, kui ma seda talle jälle pakkuma hakkan. Limpsib veidi luti otsa ja kui selle talle siiski suhu pistan, oksendab mu lihtsalt täis. (Jah, ma olen erinevaid lutte proovinud ja arvatavasti proovin ka edasi, sest mu nibud näevad vahel välja nagu lillakad maasikad, mida heameelega ei eksponeerikski.)

Siis need „arusaajad” kommenteerijad mainivad, et ei mõelnud selliseid olukordi, vaid selliseid, kus meelega on imetades oma tisse välgutatud ja kasutatud last aksessuaarina. No ma ei kujuta tõesti ette, milline ema seda teeks. Veel vähem kujutan ma ette, kes on need emad, kes teistest emadest üldse nii arvavad. Üks asi, mida emaks saamine on mulle tõesti õpetanud, on see, et emad on vägevad. Kõik emad. Imetavad ja mitteimetavad. Avalikult ja teki all. Aga võtta õigus hakata mõnda teist ema arvustama, kohut mõistma või kõige hullem, kahtlema tema kavatsustes lapse heaolu osas, tundub mulle kohutavalt julm ja ebaõiglane.

Kas on vaja Instagrammi või Facebooki pilte postitada

Jah, on vaja. Sellepärast ongi vaja, et kinnitada endale, et tegelen õige asjaga ja pole vaja häbi tunda. Ning võib-olla saab ka mõnd teist julgustada, et võite siiski oma lapsi imetada, kus iganes tahate. Et te ei pea järgnevad aastad pärast sünnitust kodus istuma, kuna olete otsustanud, et tahate oma last rinnaga toita. Ja enamasti, vähemalt minul, ei ole need pildid tehtud nõnda, et „hei, Janno, ole hea, tule siia ja tee meist üks seksikas pilt”. Tema ise on teinud pilti, kuna see olukord on tundunud talle ilus. Ja mina vaatan pärast pilti ja ongi ilus. Ja tahangi teistele ka näidata, et kuulge, see on ju jumala okei, kui ma annan lapsele keset tänavat tissi, kuna luti oksendab ta koos kogu piimaga välja.

Üks levinud kommentaar on veel see, et imetamine peaks olema intiimne tegevus, kus ei ole teisi segavaid asjaolusid peale lapse ja ema. Jah, on küll intiimne. Kodus olles proovin ka neil hetkedel mitte millegi muuga tegelda. Aga vähemalt minu tütar sööb umbes kümme korda ööpäevas. Üks söögikord kestab poolest tunnist pooleteise tunnini. Esimesed kaks nädalat ma tegelikult lamasingi ainult voodis ning lihtsalt vahetasin paremat ja vasakut külge/tissi. Kolmandal nädalal hakkas vaikselt kripeldama, et tahaks jalutama minna. Ilmad olid ilusad ning arstitädi juba ammu ütles, et minge, ja siis ma läksin, aga Rumi tahtis süüa samamoodi edasi. Tihtilugu ma ei jõudnud poole tunniga veel koduväravastki välja.

Nõnda hakkasin tutvuma erinevate imetamise välivõimalustega

Kohvikute taga­ruumide ja nurgatagustega. Vaikselt tekkisid oma lemmiktänavad ja peatuskohad, aga ikkagi tuli ette ootamatusi ja üsna pea jõudsin olukorda, kus mulle tundus, et kogu see põdemine ei ole mõistlik. Omandasin tissitamiskunsti juba päris osavalt, nii et sain seda teha koostöös Rumiga nõnda, et nibu peaaegu ei välgugi enam. (Mäletan ka enne rasedust olukordi, kus keegi imetas oma last, ja siis oli tõesti veidi imelik, aga minu lahendus oli korraks pea kõrvale pöörata või vaadata inimesele silma, mitte tema tisse.)

Seltskonnas ma tavaliselt vabandan, et kavatsen kohe oma tissi paljaks tõmmata ja last söötma hakata, mis annab võimaluse neil, keda see häirib, korraks kõrvale vaadata. Kui on võimalik, siis lähen teise tuppa ja vajadusel tõmban pluusi veidi rohkem rinna peale. Üldiselt on mul väga mõistvad sõbrad ja kõik on alati siiralt – või osavalt valetades – öelnud, et neid see üldse ei häiri. Ja nii saame Rumiga ennast tunda hästi ja mugavalt ka minu ilma lasteta sõprade seltsis. (Väike lootus on motiveerida neid nõnda Rumile mängukaaslasi valmistama hakkama.)

WC-des ja ema-lapse tubades imetamine

Ma olen ka paar korda proovinud siin ja seal nendes lapse-ema tubades käia ning samuti WC-s imetanud, kuna ka mulle meeldib olla privaatselt Rumiga ja heldinult teineteisele silma vaadata. Proovin seda teha võimalikult palju, kuid nagu juba ütlesin, sööb Rumi umbes 8–12 tundi ööpäevas, pluss meeldib talle ka niisama tissi otsas mõnuleda. Kuna lutti ta ei tunnista, siis nii mõnigi kord patustan Rumile rinda andes aeg-ajalt mõne filmi vaatamise, telefonis tšättimise, söömise või sõbrannadega kohvikus jutustamisega. Mähkmeid tõesti käime vahetamas WC-s või kusagil nurga taga, kuid arvestades, et Rumi ei saa potile istuda, vaid ta tuleb panna selili, siis eelistan ka siinkohal meeldivamat atmosfääri kui vetsupõrand.

Kuid ausõna, nendes WC-des ja ema-lapse tubades imetamine on umbes sama, kui minna armsamaga Positivusele ja panna telk väli-WC-de kõrvale. No saab hakkama, aga mõnus ei ole. Restorani terrassil ilusa ilmaga teineteisele silma vaadata ja imetada ongi mulle päris intiimne ja mõnus. Ja ka keset tänavat ennastunustavalt last imetada ja tema hiiglaslikke elevandisiniseid beebisilmi vaadata on tohutult romantiline. Kui aga peab imetamist kindlasti millegagi võrdlema, siis masturbeerimise, roojamise ja suitsetamise asemel võrdleksin seda pigem suudlemisega. Jah, ka suudeldes ma valin kohta, aga kui väga armunud oled, siis tegelikult ju ei vali ka. Ja ma olen kindlasti oma tütresse väga armunud.

Lugu ilmus samas mahus ajakirja Pere ja Kodu augustinumbris. Meie digikodust on sulle mugavalt kättesaadavad ka kõik teised arhiivilood.