Pilt on illustreeriv. Foto: Unspalsh
Kätte on jõudnud mu elus see hetk, kus ma ilmselt tahaksin lihtsalt ühe lapse saata ära kusagile laagrisse kuuks ajaks või kauemaks, sest ma lihtsalt ei suuda enam. Ma olen hakanud kalendris maha tõmbama neid päevi, mis on jäänud lasteaia avamiseni ning kavatsen ta esimesel võimalusel sinna maksimum pikkusega päevadeks viia.

Mu laps on muutunud täielikuks põrguliseks. Ilmselgelt beebi lisandumisega tekkinud armukadedus ja piiride nihutamine on jõudnud uude faasi. Ta eirab igat asja, mida palud või käsid tal teha. Ma ei palu tal ju mingit tuumafüüsikat, vaid lihtsaid asju nagu hammaste pesemine, juuste kammimine, laua katmine. Need on ju tegelikult elementaarsed asjad, siiski ta ei tee neid siis kui palutud. Hammaste pesemine on üldse parajaks tsirkuseks muutunud. Minul pesta ei lase ja ise pesta ka ei taha. Kord päevas olen suutnud teda hambaid pesema keelitada, aga rohkem küll mitte. Lisaks ei taha ta minuga koos midagi teha. Ei süüa ega poes käia. Ainus, mis teda natuke kõnetab, on tema enda meelelahutused. Kui kutsun teda mänguväljakule, siis on nõus, aga vaid tema enda reeglite järgi. Teeb vaid seda, mida ise tahab. Reaalset ei ole võimalik neid mina-sõnumeid edastada, sest ainus, mis ta nendest õpib, on enda tunnete väljendamine. Minu tunded või palved või mis iganes on kurtidele kõrvadele. Kõigele lisaks on tekkinud komme beebit kiusata. Justkui naudib seda, et suudab beebi nutma panna. Saan aru, et tema jaoks on tähelepanu kadumine suur trauma, aga see negatiivne tähelepanu, mida ta tekitab, on uskumatu.

Nendel hetkedel, kus ma saan temaga tegeleda ja kutsun teda mängima, ta saadab mu pikalt. Telekas või mingid muud asjad on tähtsamad. Nendel hetkedel, kus ma reaalselt ei saa temaga tegeleda, ta tuleb ja karjub nagu keegi nüliks teda elusalt. Olgu mul pooleli mõni kõne, istugu ma vetsus või mis iganes, see karjumine on hulluks ajav. Seda kõike jätkab ta ka magama minemise ajal. Rutiin küll peale beebi sündi muutus: enne voodisse minekut saab nüüd vanni minna dušši all käimise asemel, aga kõik muu on sama. Kuid korraga kui laps on voodis, siis ta lihtsalt kiljub nagu südamest tuleb. Tuleb voodist välja, keeldub tagasi minemast. Ma reaalselt olen maas jonniva lapse voodisse tagasi lohistanud, aga pole ju normaalne see käitumine?!

Tekib tahtmatult tunne, et annan lihtsalt alla. Ma ei jaksa selle inimesega võidelda. Sõnadest ei piisa, aga vägivalda ma ei poolda, sest ise sain lapsena ikka korralikult kerepeale.

Nüüd lihtsalt guugeldangi kõiksugu nippe ja trikke, mida rakendada, et toime tulla lapsega, kes soovib olla vaid mina-ise.