Lastel on arusaamatu kalduvus unega võidelda ka siis, kui objektiivsed põhjused selleks puuduvad. Ameerika koomik Bill Murray tviitis hiljuti: “Armsad päevauned, andke mulle andeks, et ma lasteaias teie suhtes selline tõbras olin.”

Täpselt nii ongi. Olen üritanud Mirjamile mitu aastat seletada, et magamine on mõnus. Suureks kasvades ei jõua ta ära kiruda, et lasi lapsena käest kõik võimalused pool päeva maha põõnata.

Joosep pole parem. Intellektuaalset vestlust ja kõiki tuntud veenmistehnikaid ei õnnestu tema peal katsetadagi, sest ta ei saa veel eesti keelest aru. Küll saab ta aru, et magada on mõtet päeval ning ööd on mööda voodit ringi ronimiseks ning oma tillukeste näppude issile ja emmele kõrva toppimiseks.

Kuidas me ka ei ürita, vältab igaõhtune laste magamasundimine ränkraskeid tunde. Ja kui nad lõpuks tuttu jäävad, oleme me Liinaga nii zombid, et ükskõik, mida me kahekesi õhtul teha ka ei planeerinud, oleme selleks liiga väsinud. Ei mingit “Homelandi”, ei mingeid jutuajamisi, ei mingit teadagi mida. Olime valiku ees: meie või nemad?

Loe värskest Pere ja Kodust, millise nipi leidsin Mihkel ja Liina, et lapsed magaksid!

Loe: SIIT

Telli SIIT