Paljud väliseestlased loobusid toona emakeele kasutamisest ka siis, kui pere mõlemad pooled olid eestlased. Virve lingvistidest vanemad otsustasid teisiti. Marilyn leidis, et kui ta tahab oma mehega tõeliselt lähedaseks saada, on vaja osata tema keelt. Nii suhtles paar omavahel osaliselt eesti keeles juba enne laste sündi ning eesti keel anti koduse keelena edasi ka lastele.

“Ma olen oma tuttavate seas ikka nalja visanud, et eesti keel ei ole mu emakeel, vaid isakeel. Kuni lasteaiani oli see mul ainus aktiivselt kasutatav, kodune keel. Samas olin ma varakult teadlik mind ümbritsevast kahest keelest. Kui meile tulid külalised, küsisin ikka, kas tegu on inglise või eesti keele kõnelejatega,” meenutab Virve lapsepõlve Ameerikas.

Lasteaias käies rääkis Virve inglise keelt kerge aktsendiga, kooli minnes enam mitte. Jõudnud teismeikka, jagas ta sõpradega kõiki saladusi inglise keeles ja nii muutus see domineerivaks, aga kodus suudeti eesti keelt ning identiteeti siiski elujõulisena hoida.

Eestis inglise keeles

Kui 1990. aastate algul avanes Virvel võimalus üheks semestriks Tartu Ülikooli õppima tulla, haaras ta sellest õhinal kinni – maa, mis enne oli peidus raudse eesriide taga ja kus Virve perel kunagi Tallinnast kaugemale rännata ei lastud, oli järsku valla! Ameerikas alustatud filosoofiaõpinguid täiendas Virve siin eesti kirjanduse ja ajaloo loengute kuulamisega.

Pärast ülikooli lõpetamist USAs naasis Virve 1995. aastal Eestisse ning Maarjamaal elatud aastaid on nüüdseks kogunenud viisteist (tõsi, mõnda aega elas ta Edinburghis, kus tegi magistri- ja doktoritööd lingvistika alal).

Virve on abielus eesti mehe, kunstniku ja pedagoogi Tõnis Kriisaga (46). Pere mõlemad tütred – kaheksa-aastane Meelo ja neljane Kaisa – on sündinud ja kasvanud Eestis. Ema räägib lastega inglise, isa eesti keeles.

Laste kasvatamine kahes keeles tundus Virvele ainuvõimalik. “Esiteks olen ma ise sirgunud teadmisega, et kakskeelsus on positiivne. Kui oleksin Eestis elades kasvatanud lapsi ainult eesti keelega, oleks neil puudu midagi, mis mulle on loomulik. Kui oleksime pere loonud ingliskeelses keskkonnas, oleksime tõenäoliselt mõlemad lastega eesti keeles rääkinud.”

Tundlik keeleteema

Lapse kakskeelseks kasvamine algab tegelikult juba sünnist. Iga ema räägib oma lapsega tolle esimestest elutundidest alates, seda ei pea keegi veidraks. Kui aga eestikeelses keskkonnas liigub ringi ema, kes valdab vabalt eesti keelt, ent räägib imikuga inglise keeles, tekitab see küsimusi.
“Teistele võis tunduda veider, et räägin imikuga, kes ei vasta ja ehk ei saa ka aru, inglise keeles ja ülejäänud seltskonnaga eesti keeles. Kõrvaltvaatajatele võis see paista eputamisena. Aga ma olin ainus, kes nendega seda keelt kõnelda sai, nii jäin endale kindlaks,” jutustab Virve esimestest kogemustest kakskeelse lapse emana.

Kiisu + kitty = kitu

Kui erinev on kakskeelse lapse kasvamine ja areng võrreldes üht keelt rääkiva lapsega? Virve sõnul “negatiivseid kõrvaltoimeid” õieti ei ole. Lapsed on oma arengus nii või teisiti väga erinevad.
Esialgu on kaks keelt lapse jaoks tihedalt seotud. Virve noorema tütre Kaisa üks esimesi sõnu oli “kitu”, mis tõenäoliselt oli segu eestikeelsest kiisust ja ingliskeelsest kittyst. Vanem tütar Meelo omandas inglis- ja eestikeelseid sõnu üsna võrdses koguses, kuni läks eestikeelse hoidja juurde.
“Sellest hetkest hakkas Meelol eesti keel domineerima ja üsna varsti vastas ta mulle põhiliselt eesti keeles. Mina jätkasin inglise keeles. Kuigi, kui kogu ülejäänud keskkond on eestikeelne, siis selle dominantsuse vastu on üksi vahel päris raske võidelda,” tõdeb Virve.

Siis sõitis Virve kuueks nädalaks Ameerikasse. Meelo oli kahe aasta ja üheksa kuune. “Ta rääkis ka seal algul kõikidega eesti keeles, tal oli ükskõik, et keegi aru ei saanud. Aga selleks ajaks, kui Eestisse tagasi tulime, rääkis ta inglise keelt väga soravalt. Esimesel nädalal kodus kõneles ta ainult inglise keelt ja edasi tegi range vahe, et inglise keel on minuga suhtlemise keel.”
Virve tunnistab, et muidugi oleks mõnes olukorras mugavam minna üle eesti keelele – kui seltskonnas on sõpru ja sugulasi, kes inglise keelt ei valda –, aga väiksemale lapsele on seda keeruline seletada.

Keel ja kool

Kui Meelo läks Eestis kooli, muretses Virve inglise keeles lugema õppimise pärast – kas see jääb vaeslapse ossa? “Mulle tundus, et eesti keele ortograafia on nii lihtne ja foneetiline, inglise keel selle kõrval palju raskem. Aga tegelikult on mõlema keele puhul oluline ikkagi see klikk, mis käib, kui laps saab aru lugemise põhimõttest. Kui ta hakkab soravamalt lugema ühes keeles, on juba oluliselt lihtsam teha seda ka teises keeles.”

Meelo jõudis Eestis õppida ühe aasta, sellest sügisest käivad mõlemad lapsed koolis Inglismaal. Virve teeb Manchesteri Ülikoolis järeldoktoritööd, mis muuseas puudutab teemat, kuidas lapsed omandavad grammatikat. Nõnda on järgmise kahe aasta jooksul tüdrukuid ümbritsev keskkond valdavalt ingliskeelne. Ometi otsustas Virve ise lastega suheldes jääda samuti inglise keele juurde. Eesti keeles saavad lapsed rääkida isa, Eestist kaasa võetud hoidja ja Virve emaga, kes elab Inglismaal.

Virvel olid kindlad põhjused, miks keelevahetusest loobuda. “Üks neist on see, et me ei jää sinna igavesti. Vahetada keelt kaheks aastaks pole mõtet. Keel ei ole ainult kommunikatsioonivahend, see on midagi palju rohkemat. See on suhte alus. Mitmed meie omavahelised mängud ja kokkulepped põhinevad inglise keelel. Kui ma oleksin üritanud üleöö lastega suhtlemise keelt vahetada, oleks see ilmselt protesti tekitanud,” usub Virve.

“Aga muidugi luban ma endale Inglismaal siiski rohkem eestikeelset suhtlust kui Eestis. Eestis leiab inglise keel tuge meie inglastest ja ameeriklastest sõpradelt, filmidest, raamatutest, Inglismaal on eesti keelel sellist tuge vähem. See pole sümmeetriliselt võrdne olukord, selles mõttes olen praegu ise vähem range.”

Keel ja identiteet

Virve, kelles on võrdselt tugevad nii Ameerika kui ka Eesti identiteet, leiab, et on väga põnev, millisena hakkavad tulevikus oma identiteeti tajuma tema tütred.
“Muidugi on nende põhiline enesetunnetus seotud Eestimaa ja eesti keelega, aga minult saavad nad kaasa tähiseid, mis on Ameerika kultuuri juures mulle olulised. Ma loen neile oma lapsepõlve lemmikraamatuid, me peame tänupüha ja Ameerikas elavad inimesed, keda armastame. Ma loodan, et nad saavad kaasa ka selle identiteedi. Kuigi kahe identiteediga elamine ei pruugi alati lihtne olla.”

***

Tõnis Kriisa (46), Virve abikaasa:

Mul polnud laste kahes keeles kasvatamise suhtes mingeid kahtlusi, näen seda vaid positiivsena. Arvestades Virve tausta ning piiritaguseid sõpru ja sugulasi, ei olnudki meil muud valikut. Laste oskus kahes keeles suhelda muudab nendega reisimise hoopis teistsuguseks. Kui nad on võimelised ise looma verbaalset kontakti omaealistega mujal maailmas, siis nad ka reisivad meelsamini. See loob eeldusi ja annab vabaduse.
Ka kirjandust, mida pole eesti keelde tõlgitud, on palju. Sellest osasaamine kindlasti rikastab nende maailma!

Levinud eksiarvamused kakskeelsusest
Valitud ja kohandatud Barbara Zurer Pearsoni raamatust “Raising a Bilingual Child: A step-by-step guide for parents” (2008).

1. Kakskeelsed lapsed hakkavad rääkima hiljem kui ükskeelsed.
See ei ole teaduslikult tõestatud. Nii kakskeelsete kui ka ükskeelsete laste normaalses arengus esineb suuri erinevusi.
2. Kakskeelsed lapsed alustavad kooli ükskeelsetest halvemas seisus ja ei jõuagi järele.
Tegelikult kipub kakskeelsetel lastel esinema järsumaid õppimiskõveraid kui ükskeelsetel.
3. Kakskeelne inimene on nagu kaks ükskeelset inimest ühes peas.
Kakskeelsetel on kogemusi, oskusi ja valikuid, mida ükskeelsetel ei pruugi olla. Üldiselt on kakskeelsetel sõltuvalt keskkonnast üks keel tugevam kui teine. See tähendab, et nende keelekompetents erineb siiski ükskeelse inimese omast.
4. Inimene peab olema andekas, et õppida kahte keelt korraga.
Mis tahes keele varajane omandamine ei nõua erilist annet. See on seotud inimese üldise oskusega kohaneda ümbritseva kultuuriga.
5. Vanemad, kes ei kõnele keelt täiuslikult, annavad lastele edasi oma vigu ja aktsenti.
See on nii ainult juhul, kui lapsel puuduvad teised eeskujud, kelle kõnet jäljendada. Kui laps saab suhelda teise keele kõnelejate kogukonnaga, õpib ta rääkima nii nagu nemadki.
6. Ühel inimesel ei saa olla kaht keelelist identiteeti, nende vahel peab valima.
Suhtumine oma keelde/keeltesse on paindlik ja sõltub palju lapsevanema hoiakust ning eeskujust. Kui laps kogeb positiivseid emotsioone ja saab oma keeli eri kontekstides kasutada, on tõenäoline, et ta seostab ka oma identiteeti paindlikult enam kui ühe kultuuriga.

Loe ka:
Colin Baker. “Kakskeelne laps: kakskeelsuse käsiraamat lapsevanematele ja õpetajatele” (2005).