Mul oli väike veoauto UAZ, sees oli soe mootor, selle peale asetasin teki, kus laps sai magada ja istuda

Tänapäeva noortele emadele tundub lapse linas kandmine ja hälli magama panemine väga trendikas ja moodne. Samas tegid seda ka meie vanemad ja vanavanaemad! Kuidas aastakümneid ja rohkemgi aega tagasi pisikesi lapsi kasvatati, endaga kaasas kanti, hoiti ning riietati – seda teame praegu üpris vähe.

Argielu, olmelised võimalused ning lastesse suhtumine on viimase sajandi jooksul kardinaalselt muutunud. Taludes tehti laste rõivaid tihti täiskasvanute ärakantud riietest ning lasterohketes peredes kanti need lihtsad esemed kokkuvõttes viimseni ära. Muuseumides jagub näiteid ka erinevat tüüpi hällidest. Laste kaasas kandmise teemat ei ole samuti aineliselt muuseumikogudes kahjuks eriti kajastatud. Kahjuks ei ole muuseumikogudesse talletatud eriti palju väikelastega seotud pärimust ja rõivaesemeid.

Ema viis hälli heinamaale

Küll on regilauludes juttu sellest, kuidas imikud hälliga heinamaale või mujale tööle kaasa võeti. Näiteks 1895. aastal Valgas kogutud teksti põhjal: ...Ema viis hällu heina maale / Heinamaalt viis marjamaale / Marjamaalt viis karjamaale / Pand ta partsi kiiguteme... (E 19327 (4)). Umbes 100 aasta tagusest ajast pärineb järgnev teade ERMist: Taludes võeti lapsed põllule või heinamaale kaasa, kui imik oli saanud aasta vanuseks. Heinamaal pandi voodilina kahe kase vahele ja laps sinna lina sisse. Kaasa võeti lapsele leivapuru (sageli lisati ka natuke suhkrut), mis pandi linase lapi sisse ja seoti niidiga kinni. Ema tegi lapi oma suus märjaks ja pistis lapsele suhu, ise öeldes “Las lutsutab”. Eks ta nii kaua lutsutas kui ema jälle vaatama läks ja rinda andis.

Lasteaia asemel veoautos

Kiireid olmelisi muutusi iseloomustab järgmine lugu nõukogude ajast, mille jutustas meile Valga Muuseumisõprade Seltsi liige Aino Kärema. Naine võttis Valga Autobaasis veoauto juhina töötades oma kahe ja poole aastase lapse iga päev tööle kaasa, sest lasteaia järjekorrad olid neli kuni viis aastat. “Laps käis minuga kolm ja pool aastat tööl kaasas, siis läks kooli. Mul oli väike veoauto UAZ, kahe istmega ja sees oli soe mootor, selle peale asetasin teki, kus laps sai magada ja istuda,” jutustas Kärema.

Valga Muuseum kogub Eesti rahva sünnipärimust lapseootuse ajast, sünnitamisest ja lapse kasvatamisest. Väljapanek hõlmab eriilmelisi hälle, titerõivaid, mähkmeid ja fotomaterjali erinevatest kümnenditest. Veel on muuseum kogunud äsja suletud Valga sünnitusosakonna inventari ning ämmaemandate mälestusi. Kõik see saab näitusel terviklikuks ülevaateks põimitud.

Noortele uurijatele on endisaegse eluolu avastamine omaette värskendav ning silmiavav kogemus. Nagu paljud muud argielu valdkonnad, ei leia ka sünnipärimus tihti ajaloo vaatepunktist väärilist kajastamist. Värvikad meenutused ei jõua sageli oma pereringist kaugemale. Eriti keeruline on varasemat aega ette kujutada taasiseseisvunud Eesti lastel, kes on beebide jalas harjunud nägema ühekordseid mähkmeid ning kohanenud teadmisega, et beebiriided tulevad poest. ERMi teatmematerjalid avavad palju mitmetahulisema maailma, kus ise hakkama saamine ning sõltuvus poelettidel pakutavast oli palju väiksem, 100-150 aastat tagasi peaaegu olematu.

Emaga kaasas

Soovime koguda sünnipärimuse lugusid ning uurida lapse kandmise ja kaasa võtmise teemat kaasaja kiire elutempo juures. Näiteks kevadise näituse “Hälli kiigutaja” üks koostajatest, Marit Külv, võttis tudengina juba oma kahenädalase lapse kooli kaasa. “Kudusin kirivöö tööproovi, laps linaga rinnal magamas. Edaspidi oli laps kaasas joonistamise ja kompositsiooni tundides ning teistes rahvusliku tekstiili eriala ainetes. Nii oli võimalik samal ajal kätega tööd teha, kui titt rahulikult magas või vargsi maailma piilus. Sain nii enamikust loengutest osa võtta ning toetavas keskkonnas vajadusel lapsele tähelepanu pöörata,” meenutas Marit Külv. Kindlasti on teistelegi värsketele emadele tuttavad olukorrad, kui on koos beebiga korraks tööle vaja rutata või hoopis kooli, kontserdile või matkale minna. Eeskujuks on siinkohal lasterohke pere ema Mailis Reps, kes võtab oma väikseid lapsi igale poole kaasa nii ministrina töötades kui ka koos hälliga Riigikokku.

Lapse kandmine kandelinas, -kotis ja hällis on võõramaiste eeskujude põhjal viimasel kümnendil taaselustunud. Igal ajastul on leitud asjakohased vahendid sülelaste kaasa võtmiseks. Kui Sinul juhtub olema mõni huvitav foto või lugu lapse kandmisest, palume võtta ühendust Valga Muuseumiga: [e-mail]. Laste sünnilugusid ootame Valga Muuseumi kodulehe kaudu.

Küsimustikule ootame vastuseid SIIN!

Allikas: Moodne Pere