Foto: Pixabay
Mu beebi sai just hiljuti kahekuuseks ning tänu sellele oleme muutunud ka natukene liikuvamateks ja sotsiaalsemateks. On kujunenud mingit laadi rutiin ja sellega on kaasnenud turvatunne. Küll aga ei tähenda see, et nüüd beebiga ringi kolades ja sõpru külastades beebi kellegi mänguasjaks muutub. Panen kirja paar häirivat asja, millega olen hiljuti ise kokku puutunud. Ehk aitab nende lugemine mõne teise ema jaoks selliseid olukordi ära hoida!

Beebiga käitumise reeglid

Esiteks: kui seltskonda satub ema beebiga, siis ei tasu seda ema kuidagi jõllitada ja kiruda. Usu mind, on kindlasti miljon muud kohta, kus üks ema oma beebiga olla tahaks kui rahvarohkel sünnipäeval. Aga äkki juhtus midagi too hetk, mille tõttu polnud võimalik beebit kuidagi kusagile jätta? Näiteks issi ei saanud töölt tulema ja seetõttu tuli beebi kaasa võtta. See ema on kindlasti nagunii närvis ja pole vaja sinna mingeid lisapingeid hukkamõistu läbi lisada.

Teiseks: kui seltskonnas on beebi, siis ei tasu eeldada, et see beebi hakkab käima kõikide süles, kes soovi avaldavad selleks. Ta on inimene, kuigi väike ja nunnu. Õrn-õrn pole mitte vaid tema kael, vaid ka immuunsus. Inimesed ei teadvusta, et nad võivad olla beebi tervisele ohtlikud. Kui ema ei anna oma beebit kõigile sülle mängimiseks ja loksutamiseks, siis tuleb seda otsust austada ja mitte kommenteerida. Pigem enne küsida.

Kolmandaks ei tohiks kellegi teise beebiga teha neid asju, mida pole emaga kooskõlastatud. Sagedane teema on seltskondades see, et tahetakse beebit enda lapsele sülle panna. Vahet pole, kui tubli su laps on, olgu ta 2-aastane või 20-aastane - olgu ta kuitahes õrn, kogenud või hoolitsev. Ema käest peab alati küsima, kas ta on nõus, et tema beebi mõnele teisele lapsele sülle pannakse. Igas kodus on oma reeglid seoses laste ja beebidega.

Mõnel on savi kui vanem laps lohistab beebit oma nukuvankris ringi või veab jalgupidi järele. Mõnes kodus on aga teistsugused reeglid. Näiteks sellised, et ka vanem õde või vend ei või beebit sülle võtta enne, kui beebi pole teatud vanust ületanud. Meil kodus näiteks ei või vanem laps beebit enne ise sülle võtta, kui beebi suudab ise märku anda, kas talle see sobib. Seega on väga tobe, kui kõnnitakse beebiga ema juurest eemale ning antakse ta oma lapsele sülle. Isegi meie vanem laps võib beebit kallistada siis, kui beebi on ema või isa süles, aga sülle ise võtta teda ei või.

Neljandaks: kui minnakse beebiga kõrvaltuppa, sest on söögiaeg, siis ei tasu minna sinna oma nina juurde toppima. Näib, et standard on see, et rahus imetada kusagil ei saa. Lähed eraldi küll, aga alati tuleb mingi seltskond just sinna ka järele ja hakkab uurima, kas ikka piima on piisavalt või tuleb mõni kommentaar sel teemal, miks ma talle pudelit ei anna. Sama kogevad ka emad, kes mingil põhjusel pudelit annavad - tullakse kommenteerima-uurima, et miks ikka pudel ja mitte rind! Iga ema ja pere enda asi, millega last toidetakse. See ei kuulu kritiseerimise alla.

Viiendaks ja viimaseks: beebi sai just kahekuuseks ehk ta on täiesti tutikas inimene, kes alles õpib oma keha tundma ja ka maailma uutest vaatevinklitest nägema. Pole vaja hakata kommenteerima seda, et kas on ehk aeg anda beebile juba tahket toitu. Ta ausalt ei taha maitsta midagi muud kui piima. See, kui ta jälgib mõne inimese toitumist, ei tähenda, et ta seda ise vajab - see on lihtsalt väga põnev tema jaoks. Meie jaoks nii tavaline tegevus nagu kahvliga toidu suhu panemine on tema jaoks lihtsalt ägedam kui mõni äktsionfilm.

Pikk jutt lühidalt - enne kui midagi teise inimese beebiga teha tahad või teda endale sülle haarama hakkad, küsi, kas need või see tegevus on okei. Ära eelda ja ära otsusta ise. KÜSI!