Üllatav oli aga see, et kuigi imetamisnõustaja käis ja vaatas üle nii lapse imemisvõtte kui asendid ning jäi meiega rahule, tundsin end kõigest hoolimata ebakindlalt. Viimasest korrast oli nii palju aastaid möödunud ning sellele ebakindlusele aitas kaasa ka see, et lapse kaalukadu oli teiseks päevaks nii suur, et haigla meile lisapiima tooma hakkas. Jah, ma tean, et esimestel päevadel ei tekigi piim rinda ja see kõik võtab aega, aga kuidas edaspidi toime tulla?

Loomulikult need kogused, mis ta sõi seda lisa, olid nii väikesed, aga muutused sellega seoses olid suured. Laps hakkas kenasti kakale ning tema naha kollasus hakkas langema. Koju jõudes tuli esimese asjana joosta apteeki, sest korralikku lutipudelit mul kodus ei olnud ning vaja oli mingit sellist pudelit, mis ei annaks piima liiga kergesti kätte. Lootus saada endale 100% rinnapiimalaps püsib siiani.

Samuti tekitab lisatoit lapsel gaase ning vajalikuks osutus seega ka gaasiravimi ostmine. Mul ei ole iseenesest midagi selle vastu, et laps hakkab toituma kunstpiimast, aga ma vähemalt tahan üritada, et saaks ta rinnapiimale. Esiteks juba seetõttu, et niiviisi on kordades mugavam mul endal- toit on kenasti kaasas ning ka jook on kaasas kuumal suvepäeval. Vesi ei anna ju lapsele midagi ning kui seda joota rrinnapiimaasendaja andmise vahepeal, siis on kõht täidetud. Samasm tinnapiimaasendaja ei kustuta aga janu. Rinnapiim seevastu sobib nii toiduks kui janu kustutamiseks. Ühesõnaga, täiesti muretu elu oleks, kui laps saaks rinnapiima piisavalt. Teisalt on see ka palju odavam. Rinnapiimaasendaja ju maksab üpriski palju pikemas perspektiivis ning hea oleks natukenegi säästa. Lähipäevadel tuleb nüüd päris palju suhtlemist imetamisnõustajaga ning tuleb teha ka korralikult tööd, et piima kogust suurendada. Eks ole siis näha, mis tulevik toob.

Jaga
Kommentaarid