Kerstin Jakobsoni (34) ja Henry (36) peres kasvavad Karl-Erik (3 a 2 k) ning kaksikud Hendrik ja Katriin (1,5 a). Rinnapiima saavad kaks pisemat. Kerstin mäletab, et kunagi tundus üle aastase lapse rinnaga toitmine talle väga kummaline. Toona palus ta sõbrannal end lausa korrale kutsuda, kui ta kunagi peaks hulluks minema ja ise last väga kaua imetama. Nüüd ajab see Kerstini muigama – kuidas ta sai nii rumalat juttu ajada! Kui kasvas huvi raseduse, sünnituse ja imetamisega seotud teemade vastu, haris ta ennast selles vallas ning muutusid ka hoiakud.

Kerstin tõdeb, et kaksikute imetamine pole alati lihtne. On olnud hetki, kus ta nutab ja mõtleb: kõik, enam ei taha, ei suuda! Aga see on alati üle läinud. Naisele tundub loomulik imetada vähemalt aasta aega, sest kui laps peaks seejärel ise rinnast loobuma, ei tule talle enam asenduseks kunstpiima pakkuda. Vanem poeg Karl-Erik sai rinda aasta ja kaks kuud. “Oleksin andnud kindlasti pikemalt, aga uus rasedus ja samaaegne imetamine said mu kehale liiga kurnavaks. Peale põhjalikku kaalumist lõpetasin rinna andmise, olgugi et olin plaaninud vajadusel ka tandemimetamist.”

Ajab muigama

Kerstinit ajab naerma, kui keegi imestab: “Sul ju nii suured lapsed, juba kõnnivad, ja ikka tahavad tissi?” - “Mõni laps hakkab kõndima juba üheksa­kuuselt, kas siis tema ei tohiks ka enam rinda saada?! Olen kuulnud veel, et üle aastane laps ei vaja enam rinnapiima ja imelik on imetada, kui lapsel juba hambad suus.”

Naine arvab, et see, kui kaua keegi imetab, on iga ema sügavalt isiklik otsus ega peaks olema kellegi kommenteerida. “Mulle ei olegi ülioluline kaksikuid praegu imetada, aga ma näen, et nad ei ole veel valmis lõpetama ja hammaste tuleku ajal on rind väga hea lohutus. Kindlasti ei hakka ma ise neid praegu võõrutama. Mingit täpset aega lõpetamiseks pole ka paika pannud. Usun ja loodan, et see käib koostöös lastega. Lõpetan siis, kui me kõik selleks valmis oleme.”

Pealesurutud arvamus

Naine möönab, et talle on silma jäänud, et osa naisi on küll rinnapiima vajalikkusest väga teadlikud ja veendunud imetamise pooldajad, kuid kipuvad seda suruma teistele emadele peale. “Olukorrad on nii erinevad ja iga ema taluvuspiir samuti. Kui ema ei toida rinnaga, siis see ei tee temast halvemat ema.” 

Tolerantsus on inimeses kinni: kes on salliv, see on, ja kes mitte, seda on üsna raske sallivaks muuta. “Väikelapsi ja avalikult imetavaid emasid aitaks ehk mõista ja aktsepteerida see, kui jagataks jätkuvalt infot rinnapiima tähtsuse kohta: et see on hea ja kasulik ka üle aastasele lapsele.”

Arstid koolitusele

Kerstin ütleb, et talle on korduvalt silma jäänud, et arst ise vajaks koolitust rinnapiima ja imetamise teemal. Samas leiab ta, et imetamisnõustamine võiks rohkem ema toetada: et kohe alguses küsitaks emalt eesmärki: kas laps iga hinna eest rinnale saada või talle kasvõi osaliselt rinnapiima anda. “Austada tuleks ka ema taluvuse piire,” lisab Kerstin. “Kui ema ütleb, et ta enam ei jaksa, siis tuleb seda aktsepteerida ja toetada. Olen küll nõus, et rinnapiim on beebile ülivajalik, aga minu enda kunagised raskused imetamisel on aidanud mul mõista, et ka see on okei, kui ema ei jaksa enam pingutada.”

Sest rinnapiim pole ainuke, mida beebi vajab. Laps vajab ka ema, kes pole väsimusest aru kaotanud.

Loe pikemat artiklit - ämmaemanda soovitusi tandemimetamise ja rinnapiima vajalikkuse kohta pärast esimest eluaastat, värskest numbrist!