Foto: Unsplash
"Palusin tal viisakalt mitte rääkida oma emast, vähemalt keset seksi, sest see tegi olukorra imelikuks. Ta nõustus ja me jätkasime. Vaevalt oli kolmkümmend sekundit möödas, kui naine esitas mulle järgmise küsimuse. Seekord küsis naine, kas ta on minu arvates natuke paks."

Nii kirjutab Jan Uuspõllu menukaks mängitud näidendis „Isa” Bjarni Haukur Thorsson, kelle teos on nüüd loetav ka romaanina. Siin on 2. katkend raamatust.

Seks

Üks, mis mehe ja naise suhtes pärast lapse saamist muutub, on fookus, mis liigub abieluvoodist ühte teise voodisse.

Väiksemasse voodisse.

Väikses voodis magab laps, kes võtab palju aega ja hoiab inimesi, kes magavad suures voodis, omamoodi pantvangis. See tähendab, et inimesed ei tee enam suures voodis teatud asju, mida nad varem seal tegid, kui nad ei maganud.

Asi on selline: seksi, mida sa harrastad pärast lapse sündi, on sama palju kui kogu sinu varasem seks enne lapse sündi MIINUS kogu sinu varasem seks enne lapse sündi.

Ehk siis: seks enne lapse sündi miinus seks enne lapse sündi võrdub seksiga pärast lapse sündi ehk miinus nulliga.

Lastetud inimesed küsivad nüüd muidugi: „Kuidas on võimalik elada miinusmärgiga suguelu?”

Aga nagu lastega inimesed teavad, pole see mingi probleem. Ja sellele on väga lihtne põhjendus. Sa oled nii väsinud, et unustad kõik seksimõtted.

Mitte ainult naine pole väsinud. Loomulikult oleme ka meie, isad, väsinud. Kõik on kuidagi kohutavalt väsinud. Kui sa pärast pikka päeva ja seitsmesajandat magamata ööd pea pehmele padjale paned, on naise kabistamine viimane asi, mis sulle pähe tuleb. Nii on. Ja võin kinnitada, et see on vastastikune.

Meie puhul olid ka välised asjaolud muutunud. Meie kummagi keha oli muutunud. Ta vajas aega, et kohaneda minu uue kehaga ja mina vajasin aega, et kohaneda tema uue kehaga.

Ma olin muidugi juurde võtnud ja vajasin aega, et saavutada normaalne vorm, nii et esimestel kuudel pärast lapse sündi ei olnud ma oma kehas kuigi kindel. Tahtsin, et magamistoas oleks kõik tuled kustu, kui peaks minema millekski muuks kui magamiseks. Tahan öelda, et kõik võtab aega. Võtab aega, et viia keha pärast sünnitust rahuldavasse vormi.

Naise keha oli tulest ja veest läbi käinud. Inimese ilmale toomine võtab läbi ja venitab keha märkimisväärselt.

Ma arvan, et üks esimesi asju, millele enamik mehi naise raseduse ajal tuleb, on õnnetunne, et nad ise ei pea rasedad olema. Sageli öeldakse, et rasedus on naiste eelis meeste ees. Aga kui oled väga lähedalt näinud, mida naised peavad raseduse ajal nii kehaliselt kui hingeliselt läbi elama, siis hakkad kahtlema, kas mehed oleksid ikka selleks suutelised. Mehed ei saaks sellega lihtsalt hakkama. Riputasin hiljuti pilti seina peale ja lõin kogemata haamriga pöidla pihta. Pidin pooleks päevaks voodisse heitma – valu rabas mind lihtsalt pikali. Enamik naisi kogub end kohutavalt kiiresti. Nad näevad peagi veelgi paremad välja kui enne lapse sünnitamist. Mäletan, kui kiiresti mu lapse ema taastus pärast meie poja sündi.

Minul kulus palju kauem aega!

Üks, mis muutub, on rindade suurus. Tean, et naised imestavad sageli, kuidas rinnad meestele mõjuvad, aga see süstitakse meile kohe sündides sisse, nii et ehk ei olegi see nii imelik.

Aga, nagu öeldud, rinnad muutuvad mõnevõrra. Nad võivad muutuda märkimisväärselt suuremaks ja tundlikumaks. See võib tekitada olukorra, kus me sageli ei tea päris täpselt, kuidas me peaksime neid uusi rindu käsitsema.

See võib kaasa tuua selle, et hoidume neist mõnda aega eemale. Tundub, et teistel pereliikmetel on neile niikuinii lihtsam ligipääs. See võib kaasa tuua arusaamatusi. Nagu juhtus ka meil.

Ühel ilusal päeval pärast sünnitust sõitsime autoga. Kui ma õigesti mäletan, oli pühapäev ja õhus oli kevadet. Poiss oli sündinud jaanuaripimeduses, nii et mõned kevadised päikesekiired mõjusid meile rõõmustavalt. Olime teel maale ja võtsime elu rahulikult, sest meie esiklaps oli kolmanda peanoogutuse järel tagaistmel tukkuma jäänud.

Pärast pooletunnist autosõitu vaatas naine äkki kõrvalistmelt minu poole ja küsis kõva häälega: „Kas sa kardad mu rindu?”

Ma ei olnud päris kindel, kas kuulsin ikka õigesti. Meil polnud tol päeval rindadest varem mingit juttu olnud, ei autos ega kodus.

Niisiis tuli see nagu välk selgest taevast.

„Oot... kuidas?” küsisin vastu, olles nagu üks suur küsimärk.

„Mulle tundub, nagu sa kardaksid neid.”

„Loomulikult ei karda ma sinu rindu.”

„Miks sa neid häbened?”

„Ma ei häbene su rindu.”

„Sa võid neid täitsa puutuda.”

„Arvad, et ma ei tea seda?”

„Okei. Hea küll. Kuid pea meeles, et nad on natuke õrnad, nii et ole nendega ettevaatlik.”

Jäin vakka ja analüüsisin meie vestlust. Ma ei olnud kindel, kas see vestlus oli läbi või oli see ettevalmistus järgmiseks vestluseks. Aga siis jõudsin veendumusele, et vestlus oli kindlasti läbi.

Mõistsin, et meie lühikese tissijutu käigus oli juhtunud kaks asja. Samal ajal, kui ta noomis mind selle pärast, et ma ei hellitanud piisavalt palju tema rindu, andis ta ka mõista, et siis, kui – mitte lihtsalt kui – ma hakkan seda jälle hakkan tegema, peaksin olema ettevaatlik.

Ei jää muud üle, kui naisi imetleda.

Vähe sellest, et neil on pea iga asja kohta oma arvamus, neil on enamasti oma arvamus ka selle kohta, kuidas mingeid asju peab tegema. Läbikaalutud tegutsemisjuhised.

Eriti on neil oma arvamus pisiasjade kohta või asjade kohta, mis meile, meestele, tunduvad pisiasjad. Meestel ei ole lihtsalt arvamust kõigi maailma asjade kohta. Ainus hetk, kui kuulen mehi esitamas argumenteeritud seisukohti moe ja riiete kohta, on siis, kui nende lemmikjalgpallivõistkond saab uue vormiriietuse. Siis muutuvad mehed äkitselt kõvadeks moespetsialistideks, kes teavad kõike värvikombinatsioonidest ja lõigetest.

Muidu pole meestel selliste pisiasjade kohta lihtsalt kuigivõrd oma arvamust.

Aga seal ma siis olin, istusin autos naisega, kellel oli oma arvamus tema rindade käsitsemise kohta.

Ma taipasin, mida ta mõtles. Talle tundus, et ma ei puuduta tema rindu piisavalt palju tõenäoliselt sellepärast, et minu mõttemaailmas oli tema rindadel nüüd teistsugune eesmärk kui varem. Kuid nüüd tundus talle ilmselt, et peaksin naljategemise lõpetama ja tema nibudega pühendunult tegelema. Kuid jääma seejuures teatud piiridesse.

Pidin seda „õigesti” tegema.

Võtab muidugi aega harjumaks mõttega, et su naise rindadest on äkki hakanud toitu välja tulema. Rinnad pole selleks, et nendega lihtsalt „midagi” teha. Pean silmas, et minu suured või väiksed (oleneb, kuidas võtta) „meelelahutuskeskused” olid ühtäkki muutunud meiereiks. Loomulikult võtab sellise asjaga harjumine veidi aega.

Lastel on muidugi mugav. Ükskõik, kuhu nad lähevad, ükskõik, kus nad ka pole, alati on neil kaasas kaks mobiilset ääreni toitu täis külmkappi. Loomulikult säästab see kulusid. Saad aru, vastsündinute ainus toit on esimestel nädalatel sõna otseses mõttes omatehtud. Kui see nii jätkuks, oleksid paljud asjad paremini. Aga seda pole siiski antud.

Sageli öeldakse, et üks või teine inimene on mõne asja emapiimaga kaasa saanud. Ma pole kunagi sellest kuigi hästi aru saanud. Ükskord räägiti naisest, kes oli kirjutanud väga hea raamatu. Inimestele tundus see märkimisväärne, sest ta ei olnud õigupoolest üldse koolis käinud, ja järelikult oli ta saanud selle ande emapiimaga.

Ma olen päris kindel, et naistest eralduv piim on kohutavalt hea ja kindlasti sisaldab see kõiki vajalikke aineid, et laps kasvaks, kosuks ja areneks. Aga mõte, et selles võiks olla mingi aine, mis teeb inimesest väljapaistva kirjaniku, tundub mulle pisut liiga hea, et tõsi olla.

Ükskõik, kuidas see on pakitud või milline on selle rasvasisaldus, jääb piim alati piimaks.

Mõned inimesed on elus väga kaugele jõudnud, vaatamata sellele et said vaid lutipudelit.

Üks asi, millele ma imetamisega seoses olen vahel mõelnud, on avalikus kohas imetamine.

Ootad kuskil peatuses bussi, ja äkki sikutab mõni naine rinna välja ja hakkab lapsele lõunat pakkuma!?

Mul isiklikult ei ole sellega probleemi. See ei riiva kuidagiviisi minu häbitunnet. Olen üles kasvanud Põhjamaades, kus avalikult rinna andmist peetakse loomulikuks. Aga võin ette kujutada, et ühiskonnas, kus mitmed tavad ja kombed eksisteerivad kõrvuti – ma ei räägi praegu eri usunditest –, võib see keeruline olla. Kui ma näen ootamatult avalikku imetamist, on ainult üks asi, milles ma kindel ei ole – kuhu ma vaatama pean? Kas peaksin pealt vaatama või tegema nägu, justkui ei näeks seda? Ma ei teagi, kumb variant
on parem.

Üks mu sõbranna ütles, et rinna andmine on nii ilus asi ja tähtis osa elust, et kui üldse midagi teha, siis lihtsalt seda imetleda.

Võib-olla peaksimegi meie, mehed, täpselt seda tegema. Kui näeme naist, kes annab, tiss paljas, lapsele rinda, astume tema juurde ja teeme pilti. Siis lähme koju ja paneme foto Facebooki üles: „Käisin kohvikus ja nägin, kuidas see kena emme annab oma väiksele rinda. Nagu fotolt on selgelt näha, kohtuvad siin vana ja uus aeg. Kuigi emmel on silikoonrinnad, ei lase väikemees end sellest häirida ja imeb aplalt rinda. On alles looduse ime!”

Ma ei tea.

Natuke aega pärast seda, kui ma isaks sain, ütles üks sõber mulle, et ta ei seksinud eriti oma naisega, kui too kandis nende esiklast. Ta lihtsalt ei julgenud. Peatselt pärast sünnitust oli ta avastanud, et raseduse ajal seksimises pole midagi valesti – see on hoopis igas mõttes hea. Kui nende laps oli ligi aastaseks saanud, tegi naine ettepaneku teha teine laps. Mees oli kohe väge täis, aga samas oli tal kahju, sest ta nägi nimelt ette, et saab oma naisega suhteliselt normaalselt ja regulaarselt seksida ainult kuni raseduse otsustava hetkeni.

Nüüd tundub neil naisega kõik teistmoodi olevat. Neil on kolm last ja nad ei seksi peaaegu üldse. Ajapuudus ja väsimus on kõrvale tõrjunud soovi jagada intiimseid hetki oma palavalt armastatud kaaslasega.

Ükskord istusime selle sõbraga kahekesi autos ja millegipärast läks jutt seksile. Siis tuligi välja, et tema ja ta naine teevad seda vaid paar korda aastas. See pole ju midagi! Muidugi küsisin temalt, kust ta teab, et ainult kaks korda aastas – kui oled pikalt suhtes olnud, siis võib ju lugemine sassi minna. Ta vastas mulle, et seda ei saanud juhtuda tihedamini kui kaks korda aastas, sest iga kord, kui ta naisega seksib, maksab ta automaksu. Seda tuleb ainult kaks korda aastas maksta.

Loomulikult tundus see mulle täiesti hämmastav. Mõtlesin, et tõenäoliselt olen mõne aasta pärast ise samas olukorras. Mitte et kaks korda aastas automaksu tasumine oleks ebaloomulik, aga selle asja tegemine kaks korda aastas on ilmselgelt liiga vähe. Kui sa just kaheksakümnene ei ole.

Muidugi võtsin vabaduse küsida, mida ta siis teeb, kui tal suhu võetakse.

„Suhu?”

„Jah.”

„Kuule mees, siis uuendan ma passi!”

Õnneks hakkas fookus nihkuma aeglaselt, kuid kindlalt tagasi abieluvoodisse. Eriti pärast seda, kui kolisime lapse teise tuppa, võisime lõpuks end oma toas paarina vabalt tunda.

Minu arvates on lapsega samas toas seksimine kuidagi imelik. Isegi kui laps magab nagu kott, ei ole see sobilik. Pean silmas, et laps võib iga hetk üles ärgata. Inimesed võivad end unustada – see pole üldse ebatõenäoline. Laps ärkab siis üles ja näeb enda õuduseks vanemaid mingis veidras poosis, mis ei lähe tal enam kunagi meelest.

Nagu öeldud, kolisime lapse teise tuppa ja siis ei takistanud meid miski käiseid üles käärimast ja...

Ainus probleem oli see, et olin vormist väljas.

Teatud kehaosad ei olnud viimastel nädalatel ja kuudel kuigi palju kasutuses olnud. Naine oli aga see-eest oma keha päris palju kasutanud, iga viimast kui nurka sellest, kui nii tohib väljenduda, ning mitte „üldisteks majapidamistöödeks”.

Seetõttu tuli kõigega ettevaatlik olla. Ja igaks juhuks midagi imelikku mitte proovida.

Mingi pulga torkamine suurde haava ei pruugi olla kuigi mõnus. Haaval peab laskma vähemalt kokku kasvada. Aga see pole mõni suvaline haav, mis peab paranema. Nii mõndagi muudki on muutunud. Nagu mainisin, on mõlema kehad muutunud. Mees näeb suure tõenäosusega välja nii, nagu oleks ta kaheksandat kuud rase, ja naine meenutab korralikult rulli keeratud sinki.

Rõhutan, et ma ei taha kellelegi liiga teha – need on lihtsalt faktid.

Mõlemad osapooled on veidi ebakindlad ja ei tea täpselt, kuidas käituda. Mis on üsna eriline, sest mõned kuud varem olid needsamad inimesed voodis sellises asendis, mis ei kannata päevavalgust. Teisisõnu, seal sa siis lamad koos inimesega, keda sa väga hästi tunned ja keda sa oled näinud alasti igas asendis, mis inimkeha võib võtta, kui välja arvata hiina võimlejad, kuid nüüd on mõlemad ühtäkki muutunud ülimalt arglikuks.

Väga huvitav.

Kui tuli on ära kustutatud, uks kinni pandud ja voodisse heidetud, tekivad järgmised küsimused – sedapuhku ei hakata asjaga kohe pihta. Õhkkond meenutab pigem seda, kui seitsmeteistaastased noorukid otsustavad esimest korda seksi proovida, kuid ei tea, kust alustada.

Niisiis lamasime alasti voodis ja hakkasime rääkima kõigest maa ja taeva vahel.

Kõigest – peale seksi.

Mulle meenub, et rääkisime meie kvartali uuest ringristmikust.

Minu meelest oli see liiga väike ja kitsas. Naine oli minuga täiesti nõus, aga ta kahtles, et seda oleks saanud suuremaks ehitada. Siis läks jutt beebide ujulale. Naine tahtis poisi võimalikult varakult ujumistrenni panna. Mulle tundus see veidi kummaline. Panna vastsündinud laps, kes pole veel kõndimagi õppinud, ujumistrenni. Sain selgituseks, et lapsed tunnevad end vees väga hästi, sest nad on vees juba elanud ja nii edasi.

„Anna andeks, kallis, aga kas me ei kavatsegi muud teha kui ujumisest rääkida?” küsisin lõpuks, kurbusenoot hääles.

„Ahjaa, muidugi. Mis meil viga on?”

„Hakkaks sellega lihtsalt pihta?”

„Jah. Absoluutselt.” Tahtsin lisada: „Halvad asjad on parem kiiresti kaelast ära saada.” Õnneks ma ei teinud seda.

Siis hakkas asi edenema.

Põhimõtteliselt sarnaneb seks jalgrattasõidule. Kui oled selle korra ära õppinud, siis sa lihtsalt oskad seda.

Aga oli siiski päris selge, et midagi on muutunud.

Tean, et mehed ja naised võivad tihti igas võimalikus asjas täiesti erinevad olla. Sageli on väidetud, et naised võivad teha mitut asja korraga, samas kui mehed on paremad siis, kui on vaja keskenduda ühele asjale. Ma ei tea, kas selles on tõetera, sest iga inimene on omamoodi. Tunnen mehi, kes suudavad väga edukalt mitut asja korraga teha, ja tean vähemalt ühte naist, kes on ühte
asja tehes suurepärane. Mõlemal on omad plussid ja miinused. Aga minu eksnaine oli ja ilmselt on ka praegugi õnnistatud andega teha palju asju korraga. Teadsin seda, aga seksi puhul oli tal siiani õnnestunud keskenduda sellele ja ainult sellele, laskmata teistel asjadel end segada.

Aga seekord küsis ta äkki keset seksi, kui olin juba veendunud, et olime asja käima saanud, minu arvamust küsimuses, mida me tema emale sünnipäevaks kingime?!

Algul mõtlesin, et ta teeb nalja, aga kui silmad avasin ja nägin teda sügavalt mõttes lakke vahtimas, mõistsin, et ta mõtleb seda tõsiselt. Ta mõtiskles tõepoolest oma ema sünnipäevakingitusest.

Palusin tal viisakalt mitte rääkida oma emast, vähemalt keset seksi, sest see tegi olukorra imelikuks. Ta nõustus ja me jätkasime.

Vaevalt oli kolmkümmend sekundit möödas, kui naine esitas mulle järgmise küsimuse.

Seekord küsis naine, kas ta on minu arvates natuke paks. Loomulikult ütlesin talle, et minu arvates pole ta üldse paks, ja palusin tal viisakalt sellised jutud jätta ja seksiga jätkata. Vannun, et ma ei mõelnud sel hetkel üldse, kas ta on pärast lapse sündi veidi juurde võtnud või mitte. Isegi kui ta oleks juurde võtnud, oleks kõik sellegipoolest hästi. Ega ta siis mingi peenikese lagritsatoru peal ei ratsutanud.

Lõpuks, kui asjad olid jälle õigel teel ja finišijoon silmapiiril, hakkas naine kolmandat korda rääkima.

Mõtlesin – see läheb aina paremaks!

„Ma haisen jubedalt higi järele,” ütles ta ja katkestas seksimise.

Vaatasin üles ja nägin, et ta tõepoolest nuusutab oma kaenlaaluseid.

„Mis jama sa ajad, pole mingit higihaisu.” Üritasin seda teemat
maha raputada. Aga naine ei andnud alla.

„Kindlasti on. Nuusuta ise!”

Hakkasin tõepoolest juba liikuma tema kaenlaaluste poole, kui kuulsin oma sisemist häält: ei, see pole õige. Sa ei hakka nuusutama selle naise kaenlaaluseid, kellega sa armatsed. Kuskilt läheb piir.

„Ei, ma ei taha su higihaisu tunda,” ütlesin üsna veendunult.

Ma olen naistega harva tülitsenud, eriti kui nad on minu peal. Nüüd tundsin, et see võib viia kõva tülini.

„Nii et mul on siis higihais küljes?!” küsis ta ja tardus paigale.

Mõistan väga hästi, et naine kahtles endas. Ta oli sünnitanud lapse ja tema keha oli talunud põrgupiina, aga ma ei hakka kunagi oma voodikaaslase kaenlaaluseid nuuskima.

Mitte kunagi.

Võin nuuskida paljudes teistes kohtades, aga mitte kaenlaalustes. Kuid oli selge, et suletud uksega magamistoas minu peal istuv naine ei kavatsenud oma probleemi lahendamata jätkata.

Enne kui arugi sain, oli ta end selili visanud ja ütles lühidalt:

„Tead, ma pean duši all ära käima.”

Vedelesin voodis nagu mingi katkine asi.

„Praegu või?”

„Jah,” ütles ta. „Sa pead ise lõpetama.”

Bjarni Haukur Thorsson „Isa“, Ajakirjade Kirjastus 2014

Loe veel: Seks pärast sünnitust