Ökotita elustiil

„Kas meie Tuul on siis öko­beebi!“ tegi aja­kirjaniku väljend Tuule­ vanematele esiti nalja. „Mis see öko õieti on? Ökoasi peaks olema see, mis jäi ostmata ja isegi tootmata, see on see kõige ökom. Seega ökolaps…?“

Ahto ja Liisa Kaasiku „ökolapsed“­ on pigem loomulikult, läheduses ja armas­tuses kasvavad lapsed. Peres sirgu­vate poegade nimed Tuul ja Laas (2,5 a) on tulnud laste sündides ennetena loodusest. Samas ei ela see pere põlislaanes, vaid Tartu linnas korteris. Maale kodu luua on neil plaanis küll, aga esialgu on see unistus, mille peatset täitumist pere loodab. Ent ka korrusmajas elades saab lapsi kasvatada maalähedase mõtteviisi järgi. Tuule esimene eluaasta on selle parim tõestus.

Tuul sündis kodus

Täpsemini, Tuul sündis­ pere eelmises kodus sauna kamina­ruumis­ basseini, sinnasamma, kus poolteist aastat varem oli ilmale tulnud Laas. Tuule sünd oli ema Liisa sala­soovi täitumine kogeda ilusat, kiiret ja toetusest tulvil sündi kahekesi oma mehega. Alles paar minutit pärast lapse sündimist umbes 4 paiku varahommikul jõudsid kohale ka sünnitoetaja ja ämmaemand ning lapsukest saabusid tervitama ülejäänud unisevõitu, kuid õnnelikud pereliikmed.

Rasedaks jäädes uuris Liisa kirjandusmuuseumi arhiividest, kuidas kandsid ja tõid ilmale lapsi meie esivanemad. „Kõige olulisem oli see, et rasedust hoiti poole ajani saladuses, sellest sai teada vaid lapse isa. Ema sidus kõhu ümber lapse kaitseks punase lõnga. Nii sai lapsuke segamatult kõhus kasvada. Rasedale naisele kehtisid paljud käsud ja keelud, kuna usuti, et kõik, mida ema sel ajal tegi, ütles ja tundis, jätab lapse elule jälje.­ Ka sünnitamisel järgiti mitmeid tarkusi, näiteks alanud sünnitusest ei räägitud kellelegi, usuti, et mida rohkem inimesi sellest teab, seda vaeva­lisemalt laps sünnib. Kõik sõlmed sõlmiti lahti, ehted ja sõrmused võeti ära, et miski ei takistaks sünni voolavust. Kui sündis poisslaps, siis tõmmati ta ema pluusist läbi, et naised teda kogu elu hoiaksid, ning tütarlaps siis omakorda läbi isa särgi.“

Liisa uuris ka platsenta ehk emakoogiga seotud uskumusi. „Emakook on meie esiemade pärimustes väga oluline, see on nagu lapse teine ema, kes hoiab ja kaitseb last üsas ning on lapse, aga ka ema tervise ja väega tihedalt seotud.“

Kui laps oli sündinud,­ pesi Liisa emakoogi­ puhtaks, mässis koos hõbe­raha­ga valgesse linasse ning pani külmkappi ootama aega, mil oma tulevases maakodus see mõne kena puu alla matta. Seda kõike sooviga, et lapsest tuleks terve, ilus ja jõukas mees. Laane emakook maeti pidulikult Ahto kodutalus Virumaal, et Lõuna-Eestis kasvaval poisil jääks selle kaudu side ka isapoolsete juurtega.

Tuul kasvas mähkmeteta

Liisa tunnistab, et vastsündi­nu potitamise mõte jõudis talle täielikult pärale alles siis, kui ta oli kaks korda osalenud Agne Guthani korraldatud varase potitamise kursusel. Palju aitas Ingrid Baueri raamat „Diaper Free!“ („Mähkmeta“), mille autor räägib teemast nii loomulikult ja innustavalt. Ideel tundus olevat palju plusse, mitte ainult rahasääst ja teadmine, et me ei jäta oma lapsest maha toatäit mähkmeid, mis kõdunevad prügimäel edasi veel ka siis, kui laps on suureks saanud, vanaks jäänud ja ise juba mulla all.

„Mulle sobis ka see eriline side lapsega, mida potitamine võimaldab. Õppisin häälestuma oma lapse vajadustele ning neile kohaselt vastama. Vastutasuks sain mõnusad nahk naha vastas kaisud oma paljapepulise titaga hirmuta täispissimise ees. Pealegi pole ju mõistlik, kui me alguses õpetame last, et kaka ja pissi püksi, ja aasta-poolteise pärast hakkame õpetama, et seda enam teha ei tohi.“

Liisa harjutas tita varase potitamise­ mõttega kogu pere – abikaasa, tema vanema tütre ja teismelise poja, kes nendega koos elasid. Nende toetus ning valmisolek kaasa teha olid selle õnnestumisel olulised. „Isegi 1,5aastane Laas aitas mind sellega, et käis omal algatusel tita pissi WCsse ära kallamas!“

Tuul oli esimesest elupäevast alates palja pepuga ema kaisus pehmete rättide sees. „Esimesel päeval panime talle marlilapid vabalt jalgade vahele ja jälgisin tema märguandeid. Teisel päeval proovisin juba potitada Baby Björni poti sisemise potikese peal, mille kuju ja suurus on täiuslikud tita süles potitamiseks.“ Titt tõsteti koos potikesega sülle, selg vastu ema kõhtu, kätega teda reite alt toetades, ja öeldi kutsung: piss-piss.

„Kohe teisel päeval sai mees esimese kaka potti! See tekitas hea tunde, et asi tõesti töötab.“ Peagi avastas Liisa, et laps annab väga hästi oma vajadustest teada: kas ta tahab rinnale, magada, kakada-pissida... Ega neid valikuid ju väga palju olegi.

Tuul magab sünnist saati öösiti ema kaisus koos isa ja Laanega suures pere­voodis palju pepuga. See eeldab, et ema on ka öösiti lapse vajadustele vastamise lainel. „Märkasin õige pea, et laps ei pissi kunagi sügavas unes. Ta tuleb poolärkvele, hakkab nihelema ja kägisema. Enamik emasid reageerib­ sellele rinna suhu panemisega, ja kui lapsel on mähe ümber, siis ei saagi­ ema aru, et ta tegelikult tundis pissi­hädaga kaasnevat ebamugavust.“

Liisa tunnistab, et öösiti on küll potitada tülikam kui laps mähkmega magama panna, kuid alates 5.–6. elukuust jäi öiseid pissimisi­ üha harvemaks. Nüüdseks on neid öid vähe, kus Tuult on potitada tarvis. Kui ööseks panna mähe, siis lapsel tekib ikkagi segadus, et millal võib püksi teha ja millal ema reageerib tema vajadustele. Kui võtta vastu see otsus, et laps kasvabki mähkmeteta, ­siis võiks proovida seda­ täielikult teha.

Tuul on linas kantud laps

„Meil on kahe lapse peale üks käru, millele saan vajaduse järgi panna­ kookoni või isteosa,“ selgitab Liisa.­ Pikemaid otsi kõnnivad nad nii, et Tuul on kõhu peal ja Laas kärus.
Liisal on käigus kaks lina – rõngaslina ja pikk lina. Rõngaslina kasutab ta peamiselt kodus ja lühikestel vahemaadel väljas, näiteks autost poodi ja tagasi. Koduste tegemiste juures oli Liisal alati beebi linaga ligi. „Kui näiteks süüa tegin, siis laps kas magas linas või vaatas ringi või siis, eriti Tuule puhul, ilmus tihtipeale linast üks käbe käpp ja tõmbas midagi laualt maha,“ naerab ema.

Liisa ei mõista, kuidas saab üldse kahe väikese lapsega toime tulla ilma kandelinata. „Kuidas sa siis teise lapse­ga tegeled või jalutad? Pisike tahab esialgu veeta enamiku ajast rinnal kaisus, kuid emana pidin olemas olema ka oma vanema poja jaoks. Siis oli väga hõlbus võtta Tuuleke linasse rinnale mõnulema ning minna vanema lapse soovil näiteks mänguväljakule või aeda palli mängima. Väikse vanusevahega laste puhul on lina nii mugav abiline!“

Didymose pika lina kinkis Liisale ta ema siis, kui sündis esimene laps. „Mõtlesin, et kes ostab 1700kroonise lina, see ju nii kallis, paljud õmblesid sellise ise. Aga see on ikka väga hea õues käimiseks, laps on turvaliselt ja tugevalt minu vastas, ei õõtsu ega kuku välja. Talvel hoiab lina last hästi soojas keha ligi. Ja mul on kogu aeg ülevaade, kuidas ta ennast tunneb, ning lapsel minuga silmside. Didymose lina on mind ka väga hästi teeninud: vaatamata rohkele­ kasutusele juba teise lapsega ei ilmne sellel mingeid kulumise märke.“
Liisa leiab, et linas kandmine on väga mõnus. Nii saab ema pakkuda lapsele palju lähedust, mis on ju ema-lapse vastastikune vajadus.

Tuul sööb rinnapiima ja kodutoitu

Seda, et rinnaga toitmine võib ema pühendumisele vaatamata katkeda, koges Liisa esimese poja imikueas. Juhtus nii, et viirus murdis kogu pere voodisse ja pärast palavikuaega ei tahtnud Laas enam rinda. Tuul seevastu on praegugi tubli rinnalaps.

Küll aga tekitas Liisas palju küsimusi lisatoidu andmine. Juba neljakuuselt jäi Tuulest mulje, et ta tahaks kangesti veel midagi suhu pista. „Pakkusin leebeid köögivilju, eelkõige värsket koduaia kurki, sest oli just sügis. Edasi lähtusin sellest, mida soovi­tab Sünni ja Imetamise Tugi­ühing: brokoli, lillkapsas, suvikõrvits, kõrvits ja peakapsas on köögiviljad, mida võiks ühekaupa anda.

„Tuulele on meeldinud­ võimalikult algupära­se välimusega toidud, plöginatesse suhtub kahtlusega. Pakkusin algusest peale aedvilja ka aurutatult tükkidena,­ kuidagi ta neid ikka nosis ka ilma hammasteta. Praegu saab ta pere toidust osa, kuid olen vältinud piima, nisutooteid ja magustoite. Purgitoitu pole ma kunagi ostnud. Olen ju lastega kodune ning mul on aega ja võimalust neile kodutoitu pakkuda.“

Pere ümber on kogukond

Liisa ütleb, et tal on suur ja tore sõbrannade ring, kõik ligi 30aastased noored emad. Laste asjad ja riided liiguvad ühest perest teise loomulikku rada. „On hästi oluline, et noorel emal on väike tugigrupp, kellega jagada muresid ja rõõme, kogemusi­ ja nippe – kust saab talukitsepiima, soodsat maheköögivilja jne. Selline toetusring võib vabalt olla ka virtuaalne.“

Ettevõtli­ke sõbrannadega on kavas lähiaastail asutada lastehoid, kus lapsed veedaks enamiku osa päevast õues mängides. „Ka varajane potitamine on meie ringis iseenesestmõistetav. Nii tore on omavahel jagada vaimustust, et see tõesti toimib, ja üksteist julgustada ka tagasilöökidega hakkama saama!“

Pere väärtustab puhast keelt ja puhtaid mõtteid

Nende peres ei öelda issi ja emme, vaid isa ja ema. Õigusteadust õppinud Liisa­ võiks rääkida ka keerulistes võõrkeelsetes terminites, kuid tema kodus peetakse tähtsaks hoida keelepuhtust ja kasutada lihtsaid eesti sõnu. Pereisa Ahto on pühendunud sellele, et hoida­ ja väärtustada meie rahva pärandit ja pühapaiku. See ongi parim seletus ökolapse elustiilile – Tuul kasvab kooskõlas oma pere mõtteviisiga.

Emad küsivad, Liisa vastab

Kas last saab ilma mähkmeteta viia ka külla või kohvikusse?

„Me käime päris tihti külas ja väljas söömas. Potti pole vaja kaasa võtta, last saab potitada oma kätel WC-poti kohal, väiksemat kraanikausi kohal. Vannitoas töötab kõige paremini, kui panna vesi jooksma. Igaks juhuks võib ju kasutada ka mähkmeid, kuid seejuures on oluline, et ema kuulataks last ning pakuks ka külas olles võimalust pissida. Potitamisega harjunud laps teeb üldjuhul pissi püksi alles viimases hädas.“

Kui piss tuli püksi, kas annad lapsele mõista, et nüüd on pahasti?

„Varajane potitamine eeldab ema pidevat häälestumist oma lapsele. Kui püksid said märjaks, siis tõenäoliselt seetõttu, et ma ei vastanud lapse teadaandele õigeaegselt. Alla aastane ei oska ju ise potile minna. Lihtsalt vahetan püksid, tänapäeval peseb pesu ju pesumasin! Öine äpardus tekitab muidugi rohkem meelehärmi, aga ma olen ka selleks valmistunud ega pahanda lapsega, kui tema märguande „sisse magan“. Õhtuti panen käepärast vahetuslinad, voodis lapse all on madratsi kaitseks märgumatu vanutatud lambavillatekike. Nüüdseks suudan­ märjaks saanud lina vahetada ka poolmagades. Aga seda juhtub juba päris harva.­ Kakanud ei ole Tuul ei püksi ega voodisse alates 2. elunädalast.“

Mida lapsele talvel selga panna, kui kandelinaga õue minna?

„Mina panin lapsele õueriided selga ja sidusin ta linaga oma jope peale. Peab jälgima, et lapse pea, kukal ja jalad-käed oleksid soojas, rippuvas asendis­ kipuvad just jalad hästi külmaks minema. Emal on hea soe, aga laps jääb seljaga külmale ja tuulele avatuks. Õige riiete valik tuleb kogemusega. Kevadel ja sügisel saab lapse siduda oma keha vastu ja jätta jopehõlmad lahti. Ja suvel tuleb hoopis jälgida, et laps linas üle ei kuumeneks.“

Linke huvilistele:

www.okobeebi.ee ja
www.facebook.com/vaikeuba – emade-laste tuba Väike Uba Tallinnas Kalamajas
www.facebook.com/kaisukool –lapse linas kandmisega seotud teemad
www.tervevalik.ee – Terve Valiku veebipood ja Agne Guthani varase potitamise kursuste teave
www.maavillane.ee – lambavillatekid lastele