Olin omadega nii läbi ja teiste nõuanded ajasid mind järjest rohkem endast välja!
Mäletan täpselt hetke, mil see algas — istusime ühel õhtul diivanil, kaks nädalat uus beebitüdruk õndsalt mu põlvedel ööunne suikumas. Sellest hetkest alates ei möödunud meie kodus päevagi ilma tunde kestva nututa.
Nimetada seda nutuks on vist natuke liiga leebe. Pigem kostis see nii, nagu oleks keegi võtnud meie väikese pambu ja pistnud tema sisse deemoni, kes talle põrgupiinu tekitab. Nii hakkas see olema järjest kauem, tihedamini ja kõvemini. Abikaasat ei oodanud ma koju mitte kella, vaid Marta nutuhoo haripunkti järgi. Just nii oli ta oma nutu ajastanud. Kõik meie ümber aga rahustasid ja kinnitasid, et see on normaalne – lapsed nutavad ning see kõik möödub.
Kuid mina ei suutnud jääda ootama ega lootma sellele maagilisele kolme kuu täitumisele, millal koolikud peaksid lõppema, sest iga päev meie elus tundus olevat veninud justkui nädalapikkuseks. Pealegi oli ju minu väikesel inimesel valus. See tundub muidugi absurdne: väike pamp, kes ei jaga veel ööd ega mütsi, peab järsku tegelema millegi nii võitmatuga, mis ei lase tal rahus maailma avastada, vaid valmistab iga päev tuska ning paneb valama krokodillipisaraid.
Neid pisaraid ei vala ainult laps. Minu esimene mõte oli, et nendes koolikutes, gaasides või kuidas iganes neid nimetada, olen süüdi mina. Kannatasime kõik. Silm väsimusest udune, käed kussutamisest väsinud ja kõrvad kisast lukus.