Foto: Unsplash
Hiljuti sai ka meie pisike beebi osaks gripistatistikast. Olen hämmingus, et ei leidnud eesti keeles üldse artikleid/lugusid/säutsusid ega muud inimestelt, kelle beebi on põdenud grippi. Aga sellest, kas vanemad oskavad õigel ajal abini jõuda, võib ju sõltuda väikese inimese elu!

Olin terve hommiku kodust ära olnud ja beebi oli vanaemaga. Jõudsin pärastlõunal koju, andsin UEle tema soovil rinda (kuigi ta olevat söönud terve portsu lisatoitu pluss veel piima), panime riidesse ja läksime autosse. Pidime viima vanaema ja naabrinaise linna. Imestasin, et beebi on autos eriliselt vaikne ja rahulik. Tegin veel kommentaarigi selle kohta. Linnas peatus tehtud ja nüüd edasi. Kadriorus hakkas beebi oksendama. Ma olin šokis, ei pannud isegi midagi talle ette, jälgisin ainult, et ta kõik välja saaks ja midagi kurku ei läheks/jääks.

Ilmselgelt kuskile mujale me nüüd enam minema ei hakanud. Paar päeva tagasi oli laps kukkunud nii paari-kolmekümne sentimeetri kõrguselt ja ma hakkasin ülemõtlema, et ehk on asi selles. Helistasin lastearstide nõuandetelefonile (1599) ja seal soovitati kutsuda kiirabi. Tegin seda, samal ajal ise kodu poole liikudes. Olime päris pikka aega kodus kuni lõpuks kiirabi saabus. Beebi oli täielikult apaatne, mina ainult nutsin. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida, sest mu peas oli miljon erinevat mõtet. Kiirabi tuli tuppa, kontrollis last, andis talle kätte midagi hoida — ta küll haaras kinni, aga ei suutnud/osanud midagi teha. Meid toimetati haiglasse. Terve tee kiirabiautos üritasin hoida teda ärkvel (kuigi tal oli juba uneaeg ammu peal), üks kiiraabiauto neidudest tegi kindast jänese ja aitas teda lõbustada. See teekond Mustamäe Lastehaiglasse tundus pikem, kui teekond Tallinnast Viljandisse.

Lastehaigla erakorralises vastuvõtus mõõdeti beebil palavik 38.4, see madal kukkumine ei huvitanud kedagi (kui laps kukub madalamalt, kui ta enda pikkus, siis ei olevat hullu) ja meid saadeti ühe arsti juurest teise juurde, võeti vereanalüüs ja gripi analüüs. Lõpuks jäi ta mu süles magama. Ootasime arsti kabinetis arsti.

Paar tundi peale haiglasse jõudmist saime diagnoosi — “Teie lapsel on A-gripp”

Appi. Kuidas? Mis?… Mida ma tegin? Ta on mul nii tugev. Me käime korralikult riides. Ma olen ise terve. Mida ma valesti tegin?

Arst rahustas mind maha ja ütles, et siin ei ole midagi süüdistada. Gripi võid saada juba sellest, et läksid lapsega koos poodi, ta katsus käru käepidet ja ega siis mulli sees elada saa.

Me käime lapsega päris palju igal pool. Peseme korralikult alati käed, oleme vastavalt ilmale riides, üritame mitte näppida igasugu jama… aga näe, juhtub. Kõige hullem kogu asja juures oli see, et ma ei leidnud MITTE ÜHTEGI tuttavat, kelle lapsel oleks olnud gripp.

Raviks määrati meile Tamiflu — 5 päeva 2x päevas, valmistada vastavalt juhendile ja meid saadeti koju. Laps oli koju jõudes palju rõõmsam ja elavam, tundus, et reageerisime üle.

Või kas ikka reageerisime?

Ööunne minnes lõi siiski palaviku kõrgele…. Lastehaiglas talle anti palavikualandajat ja kodus võtsime juurde Tamiflud ning palavikku ei olnud tükk aega. Veidi peale magama jäämist paistis, et on külmavärinad tekkinud ja mõõtsime välja 39.3. Mees otsis kiiresti välja Panadoli ja andsime seda. Ta oli nii palavikusegane, et võttis mõtlemata meie poolt pakutu vastu. Hakkab peale, jälle tuleb nutt peale, taaskord helistan lastearstide nõuandeliinile. Otsustasime sõita Lastehaigla erakorralisse. Ma ei riski sellega, et istun kodus ja ootan ja vaatan, kuidas lood on.

Jalutasime ustest sisse, beebi mähitud teki sisse ja ütlesime vastuvõtus, et lapsel on kõrge palavik ja A-gripp. Meid pandi istuma… laps mu süles läks aina kuumemaks ja mees muutus rahutumaks. Läksime lõpuks õdede juurde ja ütlesime, et “laps kuumeneb üle.. ta pea on juba liiga kuum, tehke keegi ometi midagi, palun”…. Meile kutsuti lastearst, kes vaatas lapse üle ja ütles, et sellise palavikuga nii väikese lapse sooviks ta võtta kohe haiglasse sisse. Olime nõus.

Mina ei ole arst, meil on esimene laps…ma ei tea kuidas selles olukorras hakkama saada. Ma lihtsalt tahan, et mu laps terveks saaks.

Mees tahtis kohe perepalatit ja meiega koos olla, aga võimalik oli jääda ainult ühel meist (mina jäin). Palatit hakkasime jagama ühe 3-aastasega ja tema emaga, kes kirjutati sisse natukene enne meid sama diagnoosiga.
Pidin jälgima lapse seisundit ja palavikku. Tänu palavikualandajale oli palavik langenud ning nüüd magas ta rahulikult, mõtlesin, et panen korraks silma kinni, nii ehk naa ärkan üles, kui beebi mu kaisus siplema hakkab… kell 3 sulgesin silmad ja kell 5 ärkasin kogemata üles, vaatasin last, kes endiselt magas, aga jälle olid tekkinud külmavärinad. Palavikku mõõtsin 39.9.

Punane nupp

“Apppi, mida ma tegin. Kuidas ma sain nii magada. Aidake.”

Õde ütles, et ei ole hea lasta palavikku nii kõrgeks, peab varem reageerima. “Ma kogemata… ma.. olin lihtsalt nii väsinud. Ma ei tahtnud.”

Edaspidi ma lootsin ainult äratuskella peale. Sättisin oma telefoni iga tunni aja tagant vibreerima (igaks juhuks panin 3 äratust korraga, et kindlasti toimiks) ja hakkasin pidama palavikulogi.
Erakogu
Erakogu
Erakogu

Hommikul käis valvearst, kes vaatas ja kuulas lapse üle, pikemalt seletama ei jäänud ja meie jäime lihtsalt edasi olema. See oli kõige hullem päev mu senises elus. Beebi pumbati päeva peale rohtusid täis ja palavik lihtsalt tuli ja läks, tuli ja läks. Temperatuurid kõikusid vahemikust 35.1-39.

Õnneks magas ta palju — üle tunni ei jaksanud üleval olla ning uned olid pikad ja sügavad. Mees hoolitses juba peale meie öist sissekirjutust selle eest, et tõi kodust meile kõik vajaliku, mida me kohe esialgu ei osanud kaasa tuua. Hommikul tuli mu ema, kes tõi veel omakorda terve kotitäie asju ja kõige vajalikum oli mul juba olemas — internetiga telefon.

Tegin muidugi seda, mida ei soovita ükski arst — Doktor Google. Olin hämmingus, et ei leidnud eesti keeles üldse artikleid/lugusid/säutsusid ega muud inimestelt, kelle beebi on põdenud grippi. Mis toimub?

Miks te keegi oma kogemusi ei jaga?

Vähe sellest, et emad oma kogemusi ei jaga, ka arstidega suhtlus jäi minu jaoks vajaka. Kogu selle nädalavahetuse (olime haiglas reede hilisõhtust kuni esmaspäeva hommikuni) lõpuks sain ma teada, et okei, see on vaja lihtsalt üle elada. Põeme ära ja liigume edasi, aga kui su 9-kuune laps on gripis, palavikus, külmavärinates, lihasvaludes, muudes valudes, väsinud, nõrk… ja mida kõike veel (sest ta ju ei oska ennast sõnadega väljendada), siis on ema süda kildudeks pragunemas.

Laupäeva öösel, kui palavik hakkas langema juba liiga palju… 35.4, 35.1… tekkis minus järgmine paanikahoog. Kui madal on liiga madal?

Punane nupp — õde tuli. Küsisin selle madala näidu kohta ja mulle vastati, et rohud mõjuvad nii ja ta on saanud neid nii palju, et võibki langeda nii madalaks.

“Aga kui madal on liiga madal? 35.1 on ju väga madal… millal läheb ohtlikuks? Mida me teeme, kui edasi langeb?”
“Meil on olnud 34 ka.”

“Mis tähendab on olnud 34 ka. Mind ei huvita, et on olnud… Millal on ohtlik? Kui madalale võib langeda? Seletage palun asi lahti.”

Ma olen liiga uudishimulik. Miks ma vajan alati liiga palju informatsiooni? Palju kergem oleks olla lihtsalt rahulik inimene, kes kuulab tarkade õdede ja arstide sõna ja ütleb: “Aitäh. Okei.”

Palatisse tuli nooremapoolne arst, kes oli üks parimaid meditsiinitöötajaid kogu selle nädalavahetuse vältel. Esmalt palus ta, et mõõdaksime koos uuesti temperatuuri. Proovisime ühe kraadiklaasiga ja teisega, ta ei jäänud nende elektroonilistega rahule ja pakkus, et katsetaksime vana head klassikalist (tänapäeval Galliumiga) termomeetrit. Lapse kehatemperatuur oli selle termomeetriga 35.4. Arst ütles, et mõõdaksin mõne aja pärast uuesti ja kui endiselt temperatuur langeb, siis vajutaksin nuppu. Lisaks lubas ta tulla meid veel igatahes isiklikult kontrollima. Käis!

Pärast seda ööd muutusin ma rahulikumaks

Pühapäeval oli beebil juba palju parem, isegi tema marakratlus hakkas tagasi tulema. Hullem oli möödas ja nüüd liigume edasi. Palavik püsis keskmiselt 37 ringis ja saime päeva peale ainult kahel korral palavikualandajat. Esmaspäeva hommikul lubati meid koju, jätkasime Tamiflu võtmist veel paar päeva.

Tänaseks oleme me täielikult taastunud kogu muretsemisest, haigusest ja muust.

Ma ei tea, kui paljud Teist on üle elanud gripi või mõne muu tõsisema haiguse, kuid selline oli meie lugu. Ma tundsin, et pean seda jagama. Ma loodan, et kui keegi on samas olukorras ja satub uuselu blogi peale, siis saab ta rahustust, et ei ole ainuke, tuleb õigel ajal abi otsida ja kõik saab korda.

GRIPP. Mis see on?

Gripp on hingamisteede äge viirusnakkus. Reeglina ägedalt algav haigus - lihasvalu, palavik, kuiv köha, külmavärinad, peavalu, halb enesetunne ja nohu. Nakkusohtlikkus ilmneb juba 1-2 päeva enne haigustunnuseid. Teistest hingamisteede viirushaigustest on gripp märksa tõsisem kuna tüsistustena võib tekkida kopsupõletik, neeruvaagnapõletik või krooniliste haiguste ägenemine. Kõige ohtlikum on A-gripp, levib ka kõige kergemini ning kulgeb kõige ägedamalt.

Gripp levib piisknakkusena õhu kaudu, samuti haige süljepiiskadega saastunud esemete vahendusel. Sagedamini haigestuvad lapsed. Gripiviirus püsib kõvadel pindadel - 24-48 tundi, poorsetel materjalidel (riided, paber) - 8-12 tundi, viirusega saastunud kätel - kuni 5 minutit ning massiivsel saastumisel kuni 3 tundi.

Gripi diagnoosimine on sageli nö. kliiniline juhul kui on teada gripi levik sel perioodil ja selles piirkonnas ning inimese kaebused viitavad gripile. Lisaks on kasutusel kiirtestid, millede tulemused on teada umbes 10 minuti jooksul, kuid taoliste testide negatiivne vastus pole alati usaldusväärne, mistõttu võidakse ravi alustada arsti otsuse alusel vaatamata kiirtesti vastustele.

Riskirühma kuuluvad:

  • 65 aastased ja vanemad
  • isikud, kes põevad aneemiat, kroonilist kopsu-, südame-, neerude või ainevahetuse süsteemi haigust (eeskätt diabeeti);
  • 6 kuu kuni 17 aasta vanused lapsed ja noorukid, kes saavad pikaajalist aspiriinravi;
  • immuunpuudulikkusega inimesed, sealhulgas immuunsüsteemi talitlust pärssivat ravi saavad ja HIV-positiivsed isikud;
  • rasedad naised raseduse igas trimestris;
  • kroonilisi haigusi põdevad hooldeasutuste ja pikaravihaiglate patsiendid;
  • tööalaselt ohustatud isikud (tervishoiutöötajad, hooldeasutuste töötajad, linnufarmide töötajad jt);
  • isikud, kes võivad levitada grippi riskirühmale (näiteks puutuvad aktiivselt kokku 65-aastaste ja vanematega).

NB!
Rasedatel võib gripp kulgeda raskelt ja põhjustada tõsiseid tüsistusi. Raseduse ajal tekivad immuunsüsteemi, südame ja kopsude talitluses ajutised muutused, mille tõttu võivad lapseootel naised põdeda grippi raskemal kujul. Grippi haigestumisel on rasedatel suurem tõenäosus sattuda haiglasse ja ka surra. Gripihaige raseda veel sündimata last ohustavad enneaegne sünd ja alakaalulisus.

Enamik gripiviiruseid on vastuvõtlikud viirusevastastele ravimitele. Kuna need on retseptiravimid, siis määrab vajaliku ravimi haigele arst. Antibiootikumidest gripi puhul abi ei ole.

Palavik püsib 3-5 päeva. Halb enesetunne jääb kestma 1-2 nädalaks. Võib täheldada ka alaägedaid haigusjuhte. Kõikide ülemiste hingamisteede viirushaiguste korral tuleb jääda koju, haiguse ägedal perioodil olla voodis ja juua rohkesti sooja jooki.

Kõige kindlama kaitse annab vaktsineerimine haigestumise kõrgperioodi alguses (oktoober-detsember). Gripivaktsiin hakkab tervetel inimestel mõjuma 10-14 päeva pärast süstimist ja selle mõju kestab kuni aasta. Gripi vastu võivad vastunäidustuste puudumisel vaktsineerida kõik soovijad alates 6. elukuust. Gripivaktsiini kaitse efektiivsus on keskmiselt 70%.

GRIPIHAIGE PÕETAMISE juhendi leiad SIIT.

BEEBI RAVIMIKAPIKE

  • Kraadiklaas (Meil on olemas nii elektrooniline kui digitaalne termomeeter)
  • Beebi paratsetamool (siirup/küünlad... haiglas nägin, et küünlad mõjuvad paremini)
  • Soolalahusega ninasprei/tilgad ja lisaks soovitan juurde osta ka ninapumba)
  • Suukadused dehüdratsiooniravimid
  • Hambageel
  • Plaastrid
  • Hanerasv (õnneks sai seda beebipakkidest ja seda oleme ka kenasti kasutanud)


Millal minna arsti juurde?

Sa ei suuda leida täpset põhjust, aga tunned, et midagi on valesti? Ära karda, mine arsti juurde. Sina tunned oma last kõige paremini ja art hindab teie intuitsiooni.

Kui imik on haiglane kauem kui ööpäeva, siis tasub minna arsti juurde. Tasub minna ka siis, kui oksendamine või kõhulahtisus kestavad kauem kui 12 tundi (või, kui selles on verd) . Mine, kui beebil on kõrge palavik, vedelikupuudus (vähem kui kuus märga mähet päevas, tume uriin, letargia, aukus silmad, aukus lõge). Mine, kui lapsel on külmetus, mis häirib ta hingamist, raiuv köha, niisked silmad või ulatuslik lööve.

Tegutse Kiiresti!!!

Esmaabisse, kui beebil on hingamisraskused, krambid, ebatavaline nutt (kilav või tihkuv), punane lööve, paistes lõge, kui ta on apaatne, lõtv, lohutamatu või raske üles äratada.

Ole oma beebile olemas. Anna talle rinda, hoia teda kaisus ja püsi tugev. See on ravile parim abi.

Allikas: UUS ELU, vaata ka: momzone.ee