Meie tütar ei olnud planeeritud, tegelikult olin üsna šokis kui teada sain, et olen uuesti rase ja natuke masenduses, sest ma juba olin nii väsinud... Kuidas ma kahe nii väikesega hakkama saan kui juba selle ühega tunnen, et olen üksinda, mees "hoiab korra silma peal", aga väga midagi lapsega ise ette ei võta jne. Pean veel lisama, et minu ema pole ka laste hoidmisest huvitatud, käib ise tööl ja elab oma teist noorust ja fab life'i: käib tantsutrennis ja kohtingutel (mu isaga läksid nad lahku ja isa nüüdseks surnud) ja on nagu leib letil, otsib uut kaaslast nagu. Vanaema-tiitel vist ei aita kaasa sellele.
Mehe vanemad elavad teises Eesti otsas. Abi pole loota. Ja õdesid mul pole, on vennad ja vennanaistele nagu ei vii, et hei, valvake last. Me pole lähedased ka.

Siis on ju lapsehoidja variant, aga sa ei anna ju kahekuust rinnalast lapsehoidjale. Poisi võiks saata, aga temaga on käed-jalad tööd täis ja ma ei tea, keda usaldada. Paras marakratt on ta ka ja samas emmekas. Ja nii ma olen siin. Vabandan, et nii äkiliselt, aga sain hingelt ära. Ma ei tea enam, mida teha, ma olen nii-nii väsinud. Jajah, õnnelik ka ja armastan oma lapsi. Aga mis minust saab?